Pajumäe talu

Aastakümnetega on väikesest talust kasvanud tuntud mahepiima ja piimatoodete arendamise, tootmise ja turustamisega tegelev pere-ettevõte.

Loe talu ajaloost

Valik Pajumäe tooteid

Toodete lehele

Teised meist

Meediakajastus

Kohupiimakreemide test Naised 23.04.2009 >>
Loe arhiivist
Kiire magusroana tuleb appi kohupiimakreem, mida saad oma soovi järgi põnevamaks maitsestada. Ajakiri Naised testis võimalikult lihtsaid kreeme, millele sobib lisada nii marju, nonparelle kui ka šokolaadilaaste.

Pimetestis osales 12 poest ostetud kohupiimakreemi, mille märksõnadeks oli koduselt lihtne maitse. Maitsti vanilli-, rosinate ja šokolaadilaastudega kreeme. Eesti tootjatel tasub oma kohupiima valmistamise oskuste üle uhke olla – oma maitsenüanssidega oli üks toode parem kui teine. Hea on tõdeda, et suurtootjate kõrval müüakse poodides ka väiksemate meiereide toodangut, mis hinna poolest kohati küll kallimad, kuid igat senti väärt. Ajakiri "Naised" tõdes, et mitmeid kohupiimakreeme võiks desserdiks nimetada, ilma et need enam lisandit vajaksid.  
Nopri Talumeierei kohupiimakreem vanilliga LEMMIK
Punktid: 4,7
Kaloreid: 179 kcal
Hinnang: Kreem mis kreem. Ideaalne magustoit, mis lisandit ei vajagi. Kaunistuseks väike puuviljalõik ja kõikide rahulolu on garanteeritud!
 

Farmi rosina-kohupiimakreem
Punktid: 4,6
Kaloreid: 156 kcal
Hinnang: Rosinaid peab küll tikutulega taga otsima, aga maitse on seevastu superhea! Kreem on siidine ja sulab suus – raske uskuda, et tegemist on suurtootja kreemiga.

Pajumäe talu mahe rosinakohupiimakreem
Punktid: 4,3
Kaloreid: 180 kcal
Hinnang: Rosinaid on nii et mustab! Seetõttu on kreem mõnele ka liiga magus. Juurde sobiks hapukas kissell, mis tasakaalustab magusust.

Farmi vanilliiniga kohupiimakreem
Punktid: 4,3
Kaloreid: 150 kcal
Hinnang: Maitstud kreemidest kõige klassikalisem, magus ja kohupiimalik hapu on tasakaalus. Samas niisama söömiseks veidi igav, sobib pigem teiste kreemide hulka.

Exquisa kohupiimakreem Dolce Vita Stracciatella
Punktid: 4,1
Kaloreid: 99 kcal
Hinnang: Ainuke välismaine kreem, mis üllatavalt hea. Kreem lausa sulab suus, lisandiks krõmpsud šokolaaditükid. Kalorite vähesus üllatab, sest maitseb väga kreemiselt.

Tere Emma rosina-kohupiimakreem
Punktid: 4,1
Kaloreid: 151 kcal
Hinnang: Kõikide testijate arvates natuke liiga magus kreem, kus magusus tuleb suhkrust, mitte rosinatest. Ongi hea, et rosinaid pole palju, muidu muutuks läilaks.

Pajumäe talu mahe vanillikohupiimakreem
Punktid: 4
Kaloreid: 175 kcal
Hinnang: Kreemine ja mitte nii magus nagu Pajumäe rosinatega kohupiim. Samas ei paista ka millegagi väga silma – lusikatäis külmutatud marju annaksid kreemile uue ilme.

Nopri talumeierei kohupiimakreem šokolaaditükkidega
Punktid: 4
Kaloreid: 179 kcal
Hinnang: Magus ja pehme, nagu Nopri teinegi kreem. Šokolaaditükid on veidi petukaup, neid on pigem nagu moepärast peale puistatud.

Tere Emma vanilli-kohupiimakreem Punktid: 4
Kaloreid: 138 kcal
Hinnang: Kreemi nime vääriline konsistents, mis lausa voolab kurgust alla. Maitse nii iseloomulik ei ole, lihtsalt hea ja magus kreem.

Saidafarmi maguskohupiim Punktid: 3,9
Kaloreid: 236 kcal
Hinnang: Eristub oma hapuka maitse ja sõmerja koostisega. Tummine ja talutoidu maitsega. Väga hea kohupiim, aga mitte niisama maiustamiseks.

Valio Alma vanilli-kohupiimakreem
Punktid: 3,7
Kaloreid: 118 kcal
Hinnang: Vanillimaitse on kohe tunda ja kuigi kreemis on näha vanillile omaseid musti täpikesi, ei jäta maitse naturaalset muljet.

Saidafarmi rosinakohupiim Punktid: 3,4
Kaloreid: 240 kcal
Hinnang: Nagu nimigi ütleb, on tegemist siiski kohupiima, mitte kreemiga. Kergelt hapukas ja sõmer, mis sobib pigem koogi sisse, mitte eraldi magustoiduks.
Retsepte kohupiimakreemiga:

Banaanivaht
200 ml vahukoort
300 g vanilli-kohupiimakreemi
2 banaani
Lõika banaanist kettad ja aseta koos kohupiima ning vahekoorega kaussi. Mikserda korralikult läbi, kuni segu on vahtu läinud ja banaanid kergelt püreestunud – mõned tükid võiksid siiski sisse jääda.

Kihiline magustoit
100 g magusat jogurtit
200 g kohupiimakreemi
100 g kuivanud leiba
2 spl suhkrut
1 tl kaneeli
1 spl võid
Purusta leib ja prae pannil suhkru, kaneeli ning võiga läbi. Sega omavahel jogurt ja kohupiimakreem. Aseta pokaali põhja veidi leivapuru, selle peale kreemi, siis taas leivapuru ja kõige peale taas kreem. Soovi korral võid lisada maitseks moosi.

Kamadessert
200 ml vahukoort
2 spl tuhksuhkrut
400 g kohupiimapastat
3 spl kama
Vahusta tuhksuhkruga vahukoor ja sega ettevaatlikult kohupiima hulka. Kõige viimasena lisa kama ja soovi korral veidi šokolaadilaaste. Sobib serveerida ka värskete või sügavkülmast võetud marjadega.
Ellu on jäänud kõige võimekamad taludEllu on jäänud kõige võimekamad talud Sakala 30.12.2008 >>
Loe arhiivist
081203sakalaEesti talupidajate keskliidu ja Viljandi taluliidu juhatuse esimees, Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, mille poolest oli hiljuti Paides korraldatud talupidajate kongress oluline?  
 
Eesti talupidajate keskliit lõpetab alati aasta kongressiga. Seekord rääkisime 20-aastasest talust ja tema tulevikust.  
 
Läinud aega peegeldavad arvud. Tänavu taotles 17 400 talu PRIA-st, see on põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist pindalatoetust. Samal ajal on teada, et 6000 talu sissetulek on suurem kui kaks ESU-d. See Euroopa suurusühik näitab majanduslikku efektiivsust (võrdub 1200 euroga). 2000 talu on omakorda säärased, kus toodetakse turule ja elatutakse sellest. Tipptegijaid on ehk paarsada.  
 
Mida nende arvude põhjal võib järeldada?  
 
Kakskümmend aastat tagasi, kui rõõmsal meelel taluelu alustasime, ei osanud sellist pilti ette näha.  
 
1994. aastal võttis riigikogu vastu talutootmisele ülemineku otsuse. See ei jõudnud ellu. Veel imelikum: juriidiliselt pole praegu isegi talu mõistet ja ka äriregistris pole talusid, on FIE-d ehk füüsilisest isikust ettevõtjad ja osaühingud. Oleme talu mõiste lahtiseletamist kakskümmend aastat oodanud.  
 
Niisiis pole Pajumäe talu ja teisi talusid olemas.  
 
On FIE Arvo Veidenberg. Äri kannab minu soovil nimetust Veidenbergi talu. Aga ma oleksin võinud panna talule nimeks ka Pajumäe või mis tahes kolhoos.  
 
Räägime veel Paide kongressist. Kas tõite sealt kaasa positiivse või negatiivse mulje?  
 
Ikka positiivse — koos olid ju ühe mõtte kandjad, enamasti need, kes taluelu elavad.  
 
Minister Helir-Valdor Seeder rääkis sellest, et Eestis on taludesse kogu aeg positiivselt suhtutud, kuigi need jäid algusest peale riigi toetuseta. Hardo Aasmäe nimetas maad vääriselukeskkonnaks. Talupidajad olid Eestis üldse esimesed eraettevõtjad.  
 
Kongressil tekkis idee hakata 22. jaanuari tähistama Eesti talu päevana, sest 22. jaanuaril 1989 moodustati talupidajate keskliit ja kolm päeva hiljem Viljandi talupidajate liit.  
 
Olin sellel keskliidu asutamise koosolekul sellessamas Paide kultuurikeskuses, kus äsja kongressi pidasime. Kakskümmend aastat tagasi oli saal rahvast nii täis, et sisse ei mahtunud. Astusin rõdule. Kui sinimustvalge saali kanti, läksid kõigil silmad märjaks. Pika Hermanni tornis sel ajal veel Eesti lippu polnud.  
 
Maal on praegu kõige muu kõrval rasked logistilised probleemid. Korras raudteest oleks maaelule olnud suur abi.  
 
Kongressil jagati ka tänumedaleid, ühe neist saite teie.  
 
Välja jagati 51 Saaremaa dolomiidist medalit. Viljandimaalt olid peale minu saajate hulgas Tiina Sisa, Viktor Leis ja Anton Peek.  
 
Kakskümmend aastat tagasi asutasime talusid suurte lootustega. Müts maha nende ees, kes on ellu jäänud. Mulgi saab sügisel ametlikult kakskümmend aastat Pajumäe talu peetud.  
 
Missuguseks kujunes Pajumäe talu aasta?  
 
See aasta oli raske kõigile, sest kokku juhtusid nii ilmastikust tingitud kui majanduslikud raskused. Praegu on teravilja- ja piimatootjad suure surve all. Aastad pole vennad: eelmine oli igati soodne ja ehk on järgmine tänavusest parem.  
 
Pajumäe talul on 80 lehma, neist üle 60 on parajasti lüpsil. Meie enda meierei seisukohalt on tähtis, et piima laekuks ühtlaselt aasta läbi. Kogus võiks suuremgi olla, kuid mahepiima pole kusagilt juurde osta. Mahepiimale üle minnes kaotasime kogutoodangus iga lehma pealt paar tonni, praegu saame aastas keskmiselt 7000 kilo piima.  
 
Vilja oli maas ligi paarilsajal hektaril. Kümne hektari jagu jäi siiski ka põllule — sead rikkusid paar metsaäärset kaerapõldu nii ära, et polnud midagi koristada. Mahedast suvinisust oleksin tänavu head raha saanud, kuid ei pääsenud õigel ajal põllule.  
 
Teen karjale muljuriga viljasilo, loomad on sellega väga rahul. Seekordsel vihmasel koristusajal oli sellest tehnoloogiast suur abi. Kuivatasin ainult seemnevilja.  
 
- Helgi Kaldma
Talumees Veidenbergi saavutusedTalumees Veidenbergi saavutused Maamajandus, 07.2005 >>
Loe arhiivist
pilt25Omal ajal said Veidenbergid Pajumäe talu võitluses iseseisva Eesti eest. Pajumäe praeguse peremehe elu aga on võitlus Eesti talu eest. Mõni päev enne seda, kui Abja talunik Arvo Veidenberg oma 65. sünnipäeva tähistas (24. juunil), valiti ta järjekordselt Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) juhatuse esimeheks. “Konsensuse alusel,” nagu kinnitas ETKL-i peadirektor Kaul Nurm pärast uue juhatuse valimist. ETKL-i juhtide arvates on Pajumäe talu peremees just sobiv inimene Eesti talupidajaid esindama. Kaul Nurme sõnul on talupidajate liidri nagu iga teisegi liidri ülesanne organisatsiooni tugevdada ja liikmete huvide eest seista. Veidenberg on oma ülesannete kõrgusel: tema isiksusel on olnud talunike koostöö ja üksmeele hoidmisel (kui vaja, siis ka parandamisel) tähtis roll. Tal on autoriteeti, sest esiteks on ta tegevtalupidaja, teiseks haritud talupidaja ning kolmandaks julge ja enesekindel talupidaja, kelle nimega seostub Eesti esimene vabapidamisega külmlaut, lehmade suur piimatoodang ning talumeierei.       pilt26Puukoolist külmlaudani Talupidaja sai Läti piiri ääres Abja-Vanamõisa külas elavast Arvo Veidenbergist 1989. aastal, kui ta taastas asundustalu, mille tema isa oli saanud Vabadussõjas osalemise eest. Talude taastamise ajal töötas Arvo Veidenberg teadurina Polli katsebaasis. See ongi peamine põhjus, miks ta rajas tallu kõigepealt puukooli: kasvatas viljapuid ja roose. Lehma peeti eeskätt selleks, et sõnnikut saada. “Esialgu oli mõte tegelda aianduse ja puukooliga,” meenutab talupidajate juht tagantjärele. “Aga selgus, et rahval pole raha, ja istikuid osteti väga vähe. Sain aru, et piimatootmine on meie kliimatingimustes perspektiivikam. Eesti põhiressurss on puhas vesi. Ja kui vihma sajab, siis rohi kasvab.” Veidenberg oli Eestis esimene mees, kes oma lehmad külmlauta pani. Sügavallapanuga külmalaut valmis Pajumäel 1993. aastal. Sügavallapanuga selleks, et rohkem sõnnikut saada, ning külm mitte selleks, et loomi karastada, vaid et võimalikult odav lahendus leida. Selle aja loomakasvatajad ütlesid Veidenbergi uudset ideed kuuldes, et nii küll teha ei tohi. Tegelikult jõudis külmalauda idee Eestisse põllumajandusülikooli teadurite kaudu. Üks autoriteetne tegelane, kes oli selliste loomapidamistingimustega Ameerikas tutvumas käinud, oli professor Olev Saveli. Eesti katselaut pidi tehtama küll mujale, aga kuna see jäi raha puudusel tegemata, oligi Pajumäe talu külmlaut Eestis esimene. Soov võimalikult säästlikult talutootmine käima lükata oli ka peamine põhjus, miks sai Pajumäest hiljem mahetalu. Algul polnud tootmise intensiivistamine rahaliselt võimalik, aga tööjõudu oli, sest Abja linavabrik oli uksed sulgenud ning tegevuseta jäänud töökäed tahtsid rakendust. Peremees koges, et sõnniku ja külvikorra rotatsiooniga on võimalik edukalt toota, ning 2001. aasta kevadel sai Pajumäe talu mahetootmise tunnustuse. Talu käsutuses on pea pool tuhat hektarit maad, millest on umbes pool põllud, ülejäänud karja- ja rohumaad ning mets. Praeguseks on Pajumäel ehitatud kolm vabapidamisega külmlauta, lüps toimub 8-kohalisel tandemlüpsiplatsil. Praegu on käsil suure lauda rekonstrueerimine ja söödahoidla juurdeehitus. Peremehe sõnul suurendab see 3,5 miljoni kroonine investeering taas talu laenukoormust, aga kui ei investeeri ja tootmist ei arenda, tuleb kõrvale astuda. pilt27Head lehmad Kui lääne pool Euroopas peetakse sõnnikut loomapidamisega kaasnevaks tüütuks lisakoormuseks, siis Veidenberg hakkas loomade arvu suurendama just eesmärgiga rohkem sõnnikut saada. Aga kui otsus piimatootmise kasuks langes, osteti tallu 10 holsteini vasikat ning pandi alus hilisemale Eesti holsteini eliitklassi aretuskarjale. Seda vaatamata sellele, et Lõuna-Eestile on tradistiooniliselt omane punane kari. Hiljem lisandusid eesti maakarja veised, millest sai I klassi aretuskari. Praegu on talus veiseid 200 ringis, nendest 90 on lüpsilehmad. Pajumäe talul on põhjust uhkust tunda nii oma holsteini kui maakarja lehmade üle: Eesti holsteini karja näituselt “Viss 1999” on toodud koju täiskasvanud lehmade klassis esimene koht ning Eesti maakarja näitusel “Viss 2003” saadi samuti parim tulemus. Aga juba varem, 1998. aastal oli Pajumäe kari suurima piimatoodanguga kari Eestis: talu 35 lehma lüpsid keskmiselt 8675 kg aastas. Praegu on piimakarja aastatoodang suurusjärgus 700 000 kg.     Piim karpi, ja turule Kui lahvatas Vene kriis ning piima hind kukkus 1.10 kroonile, pidas Pajumäe talu peremees targemaks hakata ise piima töötlema ja müüma. Vanast lüpsimajast tehti piima töötlemise ruum – talumeierei, kus hakati jogurteid ja kohupiimakreeme valmistama. Praegu valmib Pajumäe talu kaubamärgi all 7 sorti jogurtit ja 6 sorti kohupiimakreemi. Ka selles vallas on ette näidata häid tulemusi. Eelmise aasta sügisel peetud Imavere piimapäeval tunnistati Pajumäe talumeierei astelpajumoosiga jogurt parimaks piimatooteks. Kvoodiaastal 2003–2004 toodeti oma meiereis 71 304 kg kohupiima ja 47 720 kg jogurtit. Praegu töödeldakse 1,5 tonni piima päevas, mis on peaaegu kogu oma lehmadelt saadav piim. Kuna Pajumäe on ümbruskonnas ainus mahetalu, töödeldakse ainult oma piima. Väike kogus, mis oma töötlemisest üle jääb, läheb E-Piimale juustu valmistamiseks. Juustu kavatseb Pajumäe pererahvas hakata samuti kohapeal tegema – see on otstarbekas nišš eeskätt toodangu säilimise seisukohast. Pealegi asuvad Tallinn ja Riia Abja-Vanamõisast ühekaugusel. Praegu on siht taotleda meierei toodangule mahemärk. Toodang leiab otseturustuse Pärnu, Viljandi, Valga ja Tartu turul ning samade piirkondade laste- ja teistes toitlustusasutustes. Suur osa toodangust läheb Pärnu pagaritele. Turgudel on oma müügikohad. “Piimahind on paigas ja turg küllastunud, ainult kvaliteediga saab läbi lüüa,” nendib mitmekülgne taluperemees, kes praeguste müügivõimaluste üle ei kurda. Samas on ta arvamusel, et kunagi ei tohi olemasolevaga rahul olla, alati peab edasi püüdlema. Tekkinud on oma klientuur. Otsesidet tarbijatega peab pererahvas väga tähtsaks, eriti tootearenduse seisukohast. “Üldiselt on meie toodangut kiidetud, aga on ka märkusi tehtud,” tunnistab perenaine Annika. “Meil on täispiimatooted ja tuleb ette maitsekõikumisi, seda eriti suhkrust, mis võib olla erineva magususega. Üldse on inimestel erinevad maitsed.” Mõtteid ja kogemusi vahetatakse ka Eesti Piimakäitlemistalude Liidus, kuhu Pajumäe talu kuulub. Pererahvas ei salga, et mitme toote puhul on teistelt tootjatelt šnitti võetud. Aga igal tegijal on ikkagi oma käekiri. pilt28Vahva vägi Moodsaid hooneid, head karja, suuri saake ja oma tooteid võib pidada küll märkimisväärseteks edusammudeks, aga kõige suuremaks saavutuseks peab Pajumäe talu peremees seda, et talu on raskete aegade kiuste üldse püsima jäänud. On suudetud üle elada hinnakõikumised, leitud oma tootmissuund ning tulnud oma toodanguga turule. Mõistagi kuulub peretalu juurde korralik talupere. Suurt ja tegusat peret võib pidada Arvo Veidenbergi saavutuseks omaette. Pere noorim võsu Karl-Hendrik on nelja ja poole aastane. 13-aastane Indrek õpib põhikoolis, 17-aastane Ingvar gümnaasiumis, 19-aastane Viljar põllumajandusülikoolis ning 21-aastane Andres Tartu Ülikoolis. Kõige vanem poeg Eduard on õppinud arstiks. Suvel on poegadest talutöödel suur abi, kooli ajal lasub töö rohkem peremehe ja perenaise õlul. Iluaedniku haridusega perenaise põhitöö on kauba laialivedu ja loomade seemendamine, ta on ka lüpsiasendaja ning mängis võtmerolli jogurtitootmise käivitamisel. Talus on üheksa palgalist.     Peretalu poolt Arvo Veidenberg on Viljandi Talupidajate Liidu asutajaliige ning aastast 1999 selle esimees. “Missioonitunne,” põhjendab ta oma ühiskondlikku aktiivsust. “Keegi peab ju talude asja ajama. Vale on kõrvale hiilida ja hiljem öelda, et mina selle asjaga seotud ei olnud, kui midagi tehti või tegemata jäeti. On juhtunud, et maakonna taluliit läheb laiali, kuna keegi ei ole nõus seda juhtima.” Talude taassünni päevil oli Abjas kaks taluseltsi, aga praegu pole Pajumäelt järgmise talu suitsu näha ega koera haukumist kuulda. Lähim lehmakari on 7 km kaugusel. Seetõttu pole karta karjade segunemist. Samas ei saa rääkida ka kohalikust ühistust või talunike koostööst. *** Miks ei taha ühistuline tegevus Eestis hoogu sisse võtta? Eestlastele võib küll ette heita, et ühistegevus ei käivitu, aga E-Piim on Baltikumi ainuke piimandusühistu. Käivitumas on koostöö lätlastega. Lätlased räägivad kadedusega, et eestlastel on ühistu olemas, aga neil mitte. Mis on talu väärtus? Talu on ühe isiku vastutada tootmisest müügini. Räägitakse, et osaühing on kasulikum, aga ma tahan olla peremees – võtan riske ja vastutan kogu oma varaga, aga jään peremeheks isegi turul oma müügikohas. Talu on kõige puhtam omandisuhe, mis seob, kohustab ja annab peremehetunde. See on minu valik. Jääb mulje, et Eestis on kaks põllumajandust – talud ja suurtootjad. On see normaalne? Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis on Eesti norm. Meie, talunikud, ei pea seda normaalseks. Mul on nii palju veiseid, et ma pole väike tootja, aga üle saja lüpsilehma ma ei plaani, sest ma ei taha suurfarmis elada. Kas on normaalne, kui me Euroopas kolhooside süsteemi kujundame? Kas me tahame maale kolhoosikülasid? Sest töölisi tuleb ju kuhugi majutada. Kust jookseb piir suur- ja väiketootja vahel? Asi pole suuruses, vaid omandisuhtes. Talutootmine pole kõige efektiivsem põllumajanduse viis, aga Euroopas pole probleem toiduainete puudus, vaid see, kuhu toodang panna. Talu ei tooda ainult piima ja vilja, vaid keskkonda ja maastikku. Siiani olid kõik linnamehed miskitpidi maaga seotud, aga see side kaob ära, sest maal elavate inimeste protsent jääb väga väikeseks. Kuidas päästa Eesti talu? Vaja on poliitilist tahet. Aga ka selle olemasolul oleks talusid keeruline päästa, sest inimeste suhe maaga on kadumas. Maad on suurfirmade, suuresti välismaalaste käes. Nende käes, kes rohkem maksavad. Talu seob eestlast maaga. Oma kodu nii kergesti ära ei müüda, ükskõik kui palju raha pakutakse. Tähtis, et ühiskond mõistaks talude vajalikkust. Miks makstakse Euroopas põllumeestele tohutuid summasid? Mitte niivõrd selleks, et toitu saada, kuivõrd selleks, et maa oleks korras. Mis hinnaga teie oma maa maha müüksite? Ma pole sellele mõelnud. Mul on pere, ma olen ise vana mees, aga mu naine on noor ja lapsed kasvavad. Kodu müümine pole lihtne. Investeerin talusse ja arendan seda perspektiivitundega, lootuses, et kasvõi üks lastest siin jätkab. Kui olukord väga viletsaks kisub, ajan nad siit ise minema.   - Heiki Raudla (fotod: Sven Arbet)
Põllumehed muretsevad endi ellujäämise pärastPõllumehed muretsevad endi ellujäämise pärast Sakala, 09.09.2003 >>
Loe arhiivist
Vihm oskas ära rikkuda ka selle tunni, mil põllumajandustootjad Abja vallas Pajumäe talus Eesti presidendiga kohtusid ja maamehejuttu ajasid. Viljalõikus seisis nagunii. "Praegu on peamine mure ellujäämise pärast," tõdes Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, kui ta Eesti presidendi Arnold Rüütli ja tema saatjaskonna ning maavanema kohusetäitja Kalle Küttise oma piima- ja jogurtiruume ning lautu vaatama viis. Selleks laskis peremees kõrgetel külalistel jalad rohelistesse plastikaatsaabastesse kängitseda ning andis neile ülle valge kitli ja juukseid katma pilotka. Sissejuhatuseks näitas ta Saksa piimatanki, jagades ise seletusi: talu kasutab jogurti ja kohupiima valmistamisel sooja piima, saavutades nõnda väikse kokkuhoiu. Piimatank ühtlasi jahutab ja nõrutab saaduse. Toodangu kilesse pakkimise automaat on aga puudu ja piimahoone teine korrus valmis ehitamata — raha ei jätku investeerimiseks.

img8

Maameeste juttu aeti Pajumäe talu avaras õues, kuni tugev vihmasagar kõik tuppa ajas. Laua ühes otsas istub president Arnold Rüütel ja teises pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg.

  Talumees viis presidendi lauta "Seda nimetan ma laudaks," sõnas Arvo Veidenberg, kui oli seltskonna suure varjualuse äärde viinud. Veidenberg oli Eestis esimene, kes külmlauda kasutusele võttis. Nüüd paiknevad tema esimeses laudas noorloomad ning 80 lehma jaoks on püstitatud teine, vabapidamislaut, kus loomad on sügavallapanul. Selleks kulub nii oma talu kui naabritegi põhk. Joogikohad on soojustatud ning lüpsiplatsil on põrandaküte.

pilt03

"Doktor Rüütli katsest Piistaojal sain eeskuju rajada vabapidamise laut ja lüpsiplats ühte kohta," rääkis Veidenberg, kui oli uudistajad lüpsiplatsi juurde viinud. Doktor Rüütel, tänane president, ainult muheles neid sõnu kuuldes. Eelmisel aastal andsid talu holsteinid keskmiselt 8640 kilo piima. Igapäevatoodangust läheb sõltuvalt vajadusest pool kuni poolteist tonni jogurtiks ja kohupiimaks ning ülejäänu meiereisse. Jogurtit ja kohupiima valmistatakse üksnes täispiimast. "Aga kuhu te vadaku panete?" tundis president huvi. "Vadak on väga tervislik toode." Veidenberg kostis, et temalt ei taha seda keegi osta. Täispiimatooted lähevad aga põhiliselt Pärnu ja Viljandi turule. Kui Rüütel kuulis, et Pajumäe talu müüb looduspuhtaid täispiimatooteid odavamalt kui tööstusettevõtted oma lahjendatud saadusi, siis pakkus ta, et veerand Eesti elanikkonnast on võimeline niisuguse toodangu eest maksma kümme protsenti kallimat hinda. "Miks ei võiks näiteks Viljandis olla niisugune toitlustusettevõte, kus oleksid mahepiimatoidud ja hind mõneti kõrgem, et mahe end põllumehele ära tasuks?" arutles president. "Eestis ongi tegelikult kõik ainult mahe, sest toodetakse suhteliselt madalal agrofoonil. Euroopa Liit toetab mahedat, kuid kogused peaksid olema suured." "Pajumäel on ka mahe liha," lisas Veidenberg, "aga praegu seda ei osteta."

pilt04

Ümarlauajutt kandilise laua ümber President tahtis teada, millega keegi kohtumisele tulnud põllumeestest tegeleb: kui palju on maad ja kui palju loomi ning mis on peamised probleemid. Vastustes kostis seesama ellujäämise mure, mida Veidenberg ennist oli nimetanud. Küsimuste ringi alustas Karksi valla Leeli talu peremees Lembit Soots, nentides, et lõpuks on president jõudnud õigesse Eesti peretallu. "Miks te varem pole taludes käinud?" päris ta. Rüütel vastas, et on taludes viibinud küll, kuid need käigud pole ajakirjandusele huvi pakkunud. Järgnes Sootsi teine küsimus, õigemini kaks küsimust korraga: "Mis on saanud üldrahvalikust kokkuleppest? Kas see asendatakse Euroopa Liidu lubadustega?" President avaldas lootust, et sellele kirjutatakse alla enne 14. septembrit. Tema sõnul tehakse parajasti tööd lepingu keele kallal. "Aga selles lepingus pole sõnagi põllumajandusest. Meid pole olemas! Ja üldse oleme ühiskonna silmis veidrikud!" hüüatas Veidenberg. "Jah, maaelu praagiti tekstist välja," kinnitas president. Veel üks küsimuste paar Sootsilt: "Kas ma peaksin asutama saetööstuse, et suudaksin oma talus vastu pidada? Kas talu siis polegi ettevõte?" Soots rääkis, et tema talus on 350 hektarit maad ja 200 lehma ning ta on isakodu ülesehitamisele kulutanud kümme aastat. Tema naine Liisa lisas, et talu tasub aastaid SAPARD-i toetuse saamiseks võetud laenu. Uno Rääbus ütles, et tema Luha talu kasvatab teravilja ja peab lüpsikarja, kuid toodangu müük katab vaid omahinna. "Ma olin noor mees, kui õhinaga talu võtsin. Nüüd olen 45 aastat vana — oleks nagu hilja ümber õppida." "Kes maal ära sureb, see endast tühja koha maha jätab," lausus Sukahärma Märdi talu peremees Jüri Patune, kelle valdustes kasvavad hobused, sead ja lambad ning sirgub teravili. "Sealihamüügiga on jaanuarikuust peale olukord väga keeruline," nimetas ta. "Ja loomaliha ei võeta üldse vastu," lisas Lembit Soots. Juttu tuli ka kvootidest, mis on tublisti väiksemad, kui eesti rahva toitmiseks tarvis. Rüütel kui põllumees ajas põllumeeste ees olles üsna sirget juttu. Liberaalse poliitika tõttu hakkas meie riiki oma vananenud kaupa müüma kogu Euroopa. Ajapikku on Eesti külal jäänud saamata 30 miljonit krooni. Põllumajanduse tõrjumist alustas Laari valitsus ja seda jätkasid teised valitsused oma parteide toel. Alles Siimanni valitsuse ajal jõudis külla esimene toetus. Keskustelu lõppes ägeda vihmahoo sunnil. - Helgi Kaldma

Pajumäe talu

Aastakümnetega on väikesest talust kasvanud tuntud mahepiima ja piimatoodete arendamise, tootmise ja turustamisega tegelev pere-ettevõte.

Viimased uudised

martinmarkkinat
Pajumäe talu Helsingi mardilaadal Posted 22 November 2014
kuvatõmmis
Pajumäe talul uus veebileht. Posted 06 November 2014

Kontakt

Pajumäe talu OÜ
Abja-Vanamõisa küla, Abja vald
69406 Viljandi maakond
Tel: (+372) 5664 1298