Ülevaade pajumäe talust: seletused, numbrid, joonised.

TALU ISELOOMUSTUS JA ÜLDRESSURSID
    Hoonestus
    Tehnopark
    Tööjõud

TAIMEKASVATUS
    Maakasutus
    Mullastiku analüüs
        Väetistarve ja muldade reaktsioon
        Huumus
        Mulla lõimis ja koresus
    Agrotehnika
        Külvikord
            Põllukülvikord
            Karjamaa külvikord
    Taimekasvatuse toodangunäitajad

LOOMAKASVATUS
    Loomade arv ja piimakarja struktuur
    Piimakarja talvine korraldus
        Veiselauda kasutamine
        Lüpsmine ja söötmine
        Sõnnikumajandus
    Piimakarja suvine korraldus
    Loomakasvatuse toodangunäitajad

TALU ISELOOMUSTUS JA ÜLDRESSURSID

Pajumäe talu asub Viljandimaal Abja vallas Abja-Vanamõisa külas. Lähim suurem asula on 5 km kaugusel idapool asuv 1200 elanikuga Abja-Paluoja linn. Talust läänepoole 12 km kaugusele jääb Mõisaküla linn. Talu asukoha omapäraks on ka Läti piiri lähedus. Linnulennult on talu põhihoonetest Läti piirini 2 km, samas osa talumetsa ühtib riigipiiriga.

Kohalikud teed on kruuskattega. Lähima maanteeni, riikliku tähtsusega Valga-Uulu maanteeni on talu tootmishoonetest 3,5 km. Maantee sai külateega ühendamise piirkonnas 2006. aasta sügisel uue asfaltkatte ning maantee juurde ehitati ka Abja-Paluoja ja Abja-Vanamõisa teeotsa ühendav kergliiklusele mõeldud asfalteeritud tee. Ka Pajumäe talu maanteega ühendav kruusatee lõik sai 2005. aasta septembris uue katte seoses Vabariigi presidendi ametliku visiidiga tallu.

Talu põllud asuvad valdavalt kuni 2 km raadiuses talu tootmishoonetest. Üksikud põllud on teedpidi kaugusega kuni 10 km. Suvisel perioodil peavad lehmad karjamaale jõudmiseks läbima 20 m kuni 2 km.


Hoonestus

Talu kõige vanem hoone on 1935. aastal ehitatud elumaja, mis on lähiümbruses ainuke esimesest Eesti Vabariigist jäänud kasutatav hoone. Samuti on Esimese Vabariigi ajal ehitatud saunahoone (hetkel kasutusest väljas), ruumikas muldkelder, aidakompleks ning endine laut. Maja juurde on hiljem ehitatud kasvuhoone ja pumbamaja, lauta on laiendatud heinaküüni ja vasikate katusealusega (viimane on hetkel kasutusest väljas). Ehitatud on vedelkütusehoidla ja elektrialajaam.

Eesti esimene külmlaut valmis Pajumäe talus 1991. aastal, see jääb elumajast 400 m lõunapoole. Külmlauda ja maja vahele on hiljem ehitatud uus veiselaut. Veiselaut valmis 1997. a ja see rekonstrueeriti 2006. aastal. Veiselaut on kaksikhoone üks osa, koosnedes laudast ning lüpsikojast-tootmishoonest.

Masinate hooldamiseks on talul töökoda, milles on paranduskaevik, õhukompressor, elektri- ja gaasikeeviti, tõstevints, raua treipink ja muu vajalik tehnika. Desintegraatorveski ja teraviljaveski asuvad katusealuses, kus on ruumi veel jõusöödateraviljale ja muule vajalikule. Kõige uuemad objektid on Pajumäe talus eelpoolmainitud laudahoone laiendus, betoneeritud sõnnikuhoidla ning mahukas söödahoidla koos löövidega masinate hoidmiseks.

Tehnopark

Talu tehnopark koosneb nii nõukogudeagsetest masinatest-tööriistadest kui ka kaasaegsetest vahenditest, kusjuures osakaal on aasta-aastalt uuema tehnika kasuks. Aastatel 1989…1999 on talul soetatud kaks traktorit (T-40AM ja MTZ-82), külvik, ader, randaal, ruloonpress, muljur, kogur, haagis, kaaruti. Nii 2002. kui 2003. aastal osteti juurde külvik, 2004 lisandus sellele ruloonpress. Järgmisel, 2005. aastal osteti külvik, uus Belarus-traktor, kaks sõnnikulaotajat, niiduk, vaalutaja ja teraviljakombain (viimane kasutatud, Saksamaalt). Kõige uuemad põllutöömasinad on 2007. aastal soetatud tarktor John Deere ning 6-hõlmaline pöördader koos pakkeriga.


Tööjõud

Talus töötab igapäevaselt talu peremees, 2 söötjat, lüpsja, piimatehnoloog. Tööpäevadel on piimatöötlemishoones lisaks 1...3 piimatöötlejat. Hooajati, näiteks silomaterjali kogumise või viljakoristuse ajal on lisaks eelpool nimetatuele lisatöötajaid 3...6. Talu töötajate nimekirjas on ka turgudel talu müügipunktides talu jogurti ja kohupiima müügiga tegelevat neli töötajat. Tasustamata tööjõuna võib talus arvestada talu pereliikmeid, eelkõige peremeest. Töös edaspidi esinevad tootmise tasuvuse arvutused on tehtud tasustamata tööjõudu arvestamata. Peremehe nimele on registreeritud ka ettevõtlusvorm, millena talu tegutseb – eraisikust ettevõtja (FIE) Arvo Veidenberg. Aastal 2005 oli suurem osa Eesti mahepiimatootjatest ehk 30 66-st registreeritud FIEdena (Matveev, 2007). 

TAIMEKASVATUS

Maakasutus

Enamiku oma praegustest maadest omandas talu Eesti vabariigi iseseisvumisel, sest toona oli vaba maad rohkem kui praegu: lähiümbruse talud olid nõukogude ajal kas tühjaks küüditatud või maha jäetud. Talu osales ka vabariigi algusaegadel toimunud ulatuslikus maaparandusprojektis, mille abil oli võimalik kultuuristada talu ümbruses muidu põllumajandusliku maana halvasti kasutatavaid turvastunud maid. Müügis olevaid maid on järjest vähemaks jäänud ja nii on Pajumäe talu maafond viimaste aastate lõikes suurenenenud eelkõige rendimaade arvelt. Kui 2005. aastal oli renditud maa osakaal kogu Pajumäe talu maafondist 28%, siis järgmisel aastal oli see juba 39% ning 2007. aastal 41%. Keskmisel Eesti üle 400 ha põllumajandusmaaga piimatootjal oli 2002...2006. a keskmisena rendimaade osakaal 68%.

Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse puhul haarab suurema osa kasutada olevast pinnast mahesöötade tootmine ettevõtte enda tarbeks, kuna mahetoodetud sööda sisseostmine on võrreldes selle ise tootmisega kulukam. Talu kasutatavast pinnast on aasta aastalt suurenenud just omasöötade tootmiseks kuluv pind.

Kui 2004. aastal, millal Pajumäe talu alustas mahetootmisega, oli haritavat pinda 250,6 ha, siis aastaks 2007 oli see näitaja 362,3 ha. Üle 400 ha põllumajandusmaaga piimatootjate rühma keskmine kasutada oleva maa suurus oli Eestis 2002...2006. a keskmisena 885 ha.

Maakasutus Pajumäe talus 2004...2007. a.

Aastal 2007 moodustas Pajumäe talu põllumaast teravili 50% ning söödakultuurid (karjamaa, liblikõieliste-kõrreliste segu) 49%. Eesti keskmisel piimatootmisettevõttel moodustas 2002...2006. a keskmisena teravili 18% ja söödakultuurid 79% põllumaast. Märgatava osa Pajumäe talu maafondist haarab enda alla metsaalune maa, mille pindala on viimastel aastatel stabiilselt 151 ha. Pajumäe talu kasutab metsa tulundusmetsana ehk majandusliku puhvrina, mida saab realiseerida majanduslikult raskematel aegadel rahaks.


Mullastiku analüüs

Väetistarve ja muldade reaktsioon
Pajumäe talu muldadest 95% on mineraalmullad ja 5% on turvasmullad. Mineraalmuldadest on Pajumäe talu mahepõllumajandusettevõttele esitatud nõuete järgi määranud Sakus Põllumajandusuuringute Keskuses mahepõllumajanduses kasutuses olevatest muldadest mulla reaktsioon ehk pH (KCl) ning mulla fosfori ja kaaliumi tarve. Mulla reaktsioon ehk happesus näitab, kas muld on happeline, neutraalne või leeliseline, arvuliselt märgitakse seda pH-väärtusega. Mida väiksem on pH arvuline väärtus, seda happelisem on muld. Enamikule kultuurtaimedele sobivad neutraalse (pHKCl 6,1...7,2) ja nõrgalt happelise (pHKCl 5,6...6,0) reaktsiooniga mullad.

Pajumäe talu muldade reaktsioon on määratud meetodiga ISO 10390. Nii aastal 2003, kui määramisi tehti 296 ha pinnalt, kui ka aastal 2007, kui määramisi tehti 395 ha pinnalt, on enamik muldi olnud liialt happelise (pHKCl alla 5,5) või nõrgalt happelise, väiksemas osas ka neutraalse reaktsiooniga.

Pajumäe talu muldade happesus (pHKCl) pindala alusel aastatel 2003 ja 2007.

Väetustarbe määramisel arvestatakse Mechlin III meetodil fosfori puhul mulla fosfori- ja huumusesisaldust, kaaliumi puhul mulla kaaliumisisaldust ja lõimist. Nii on näiteks alla 2% huumusesisalduse puhul (Tjurini järgi) mulla fosforitarve väga suur, kui fosforit on mullas alla 15 mg/kg ning väga väike, kui seda on üle 205 mg/kg. Üle 2% huumuse korral on vastavad numbrid 10 ja 125 mg/kg. Kaaliumitarve on keskmise ja raske liivsavi puhul väga suur, kui kaaliumit on mullas alla 75 mg/kg ning väga väike, kui kaaliumit on mullas üle 360 mg/kg. Savi puhul on vastavad numbrid 130 ja 500 mg/kg (PMK, 2004).

Pajumäe talu muldade fosforitarve on nii 2003. kui 2007. a olnud enamasti väike või keskmine, 2007. a ka märgatavas osas väga väike. Aastal 2003 oli pooltel põldudel kaaliumitarve keskmine ja pooltel suur; 2007. a oli aga enamikel ehk 59%-l põldudest tarve suur ning kolmandikul põldudest keskmine.

Pajumäe talu muldade fosfori- ja kaaliumitarve pindala alusel aastatel 2003 ja 2007.

Huumus
Viljaka ehk tootmisvõimelise mulla oluline komponent on tumeda värvusega huumus, mulla spetsiifiline orgaaniline aine. Kuigi huumust on Eestimaa põllumuldade huumushorisondis tavaliselt vaid 2...4 %, etendab ta muldade omaduste kujunemises suurt osa. Huumuse peamiseks allikaks on taimed, samuti mulda antud kompost ja sõnnik, mis kõik alluvad lagunemisele ja seejärel muundamisele mulla makro- ja mikroorganismide vahendusel. Seega on hea mulla saamise ja säilitamise olulisim eeltingimus piisava koguse orgaaniliste- või haljasväetiste kasutamine. Huumus kui üks osa mulla orgaanilisest ainest on taim-muld süsteemis vajalike toiteelementide ja energia allikaks, aga ka oluline osaleja mulla mineraalosa kaasamisel aineringesse. Huumus suurendab mulla sõmerust, soodustades vee-, õhu-, soojus- ja toitumistingimuste paranemist mullas.

Pajumäe talu muldade huumushorisondi tüsedus varieerub 22...26 cm piirides, jäädes 66%-l pinnast siiski 23,5 ja 25 cm vahele.

Huumushorisondi keskmise tüsedus Pajumäe talu põldudel pindala alusel.

Tjurini järgi 2003. a talu muldadest määratud 14-st proovist viie huumusesisaldus oli madal ehk alla 2% (reaalselt 1,6...2%), seitsme puhul keskmine ehk 2,1...3%, ühe puhul väga kõrge (10,9%) ning ühe puhul toorhuumuslik (14,2%).

Mulla lõimis ja koresus
Mulla lõimis näitab erineva suurusega mineraalosakeste hulka ja vahekorda mullas. Savimuldades on ülekaalus füüsikalise savi osakesed (Ø<0,01 mm) ja liivmuldades jämedamad (Ø>0,05 mm) osakesed. Lõimise alusel jagunevad mullad kergeteks (liiv- ja saviliiv), keskmisteks (kerge ja keskmine liivsavi) ja rasketeks (raske liivsavi ja savi). Enamikule kultuurtaimedele on sobivaimad kergema ja keskmise lõimisega mullad - teatud tingimustel saviliivad, mis on lähedasemad liivmullale, peamiselt aga kerged ja keskmised liivsavid, mis on lähedasemad savimullale. Neis on piisavalt suuri poore mullaelustikule vajaliku õhu liikumiseks ja piisavalt peenikesi poore vee kinnihoidmiseks, samuti on nende muldade harimine suhteliselt lihtne.

Pealmise lõimisekihi moodustab Pajumäe talu muldadel enamasti saviliiv (84%) või kerge liivsavi (10%), alumises kihis on tavaliselt kas kerge või raske liivsavi (vastavalt 51% ja 43%).

Pajumäe talu mineraalmuldades enamlevinud lõimisekihtide kombinatsioonid (1. kiht / 2.kiht) pindala alusel.

Kivid talletavad põllumullas mingil määral soojust, kuid suuremad kivid võivad kahjustada põllutööriistu ja halvendada põllutööde efektiivsust, näiteks äestamist. Pajumäe talu muldi iseloomustab väikesemahuline 1...10 cm läbimõõduga raudkiviveerise esinemine põllumuldades. Täiesti veerisevaba on nii pealmine kui ka sügava lõimisekiht 13% kogu talu põllupinnast, kuid vähest veerisust veerisevaba alumise lõimisekihiga esineb 53%-l põllupinnast.

Pajumäe talu mineraalmuldade koresus 1. ja 2. lõimisekihis.

Mulla liik ja sellest tulenevad nõudmised tootmisele
Mulla tüüp sõltub peamiselt lähtekivimist ehk materjalist, millest muld on tekkinud ja kus on toimunud murenemine, samuti veeoludest, taimkattest ning lähtematerjali mineraalosa ja orgaanilise aine vastasmõjudest. Mullatüübid moodustavad erinevate veerežiimide juures erinevad mulla liigid.

Pajumäe talu mineraalmullad liikide järgi.

Pajumäe talu põldudel enimlevinud, kahkjate muldade huumuskate on tüüpiseloomustuse järgi valdavalt alla kesk¬mise või vähese huumusesisaldusega, keskmiselt huumust 1,9...2,4%. Seoses kahkjate muldade kultuurista¬misega on nende huumuskate homogeniseeritud, süvendatud, valdavas osas lub¬jatud ning sageli ka kuivendatud. Kui looduslikel aladel on huumuskate mõõdukalt või tugevasti happeline, siis põldudel, tänu regulaar¬sele lupjamisele, nõrgalt happeline ehk reguleeritud sobivaks põllukultuuridele.


Agrotehnika

Mahetootmises, kus ei kasutata keemilisi taimekaitsevahendeid ja mineraalväetisi, kasvavad teraviljasordid oluliselt erinevates tingimustes kui tavatootmises. See tähendab erinevat külvikorda, maheviljeluseks sobivaid sorte, väetamist ja taimekaitset. Katsed on näidanud, et sobivad kultuurid võivad viljaka mulla ja hea agrotehnika korral anda ka mahetingimustes head saaki. Kaerasortide terasaagid olid suviteraviljade mahekatses Jõgeva Sordiaretuse instituudis mahetingimustes isegi mõnevõrra suuremad kui tavatingimustes.

Külvikord
Külvikord on mahepõllumajanduse tugisammas, millega tagatakse kultuuride saagikus ning mullaviljakuse säilimine ja paranemine. Mahetootmises rakendatakse külvikorda, kus haritav maa on jagatud külvikorraväljadeks, kultuuridel või kultuurirühmadel on kindel järjestus ning neid kasvatatakse ajaliselt ja paigutuslikult püsivas rotatsioonis. Kultuuride valikul külvikorda ja nende järjestuse määramisel tuleb arvestada: 1) mulla viljakuse säilitamise ja parandamise vajadust; 2) umbrohu-, haiguste- ja kahjuritõrje vajadust; 3) kultuuride agrobioloogilisi nõudeid.

Mulla viljakuse sälilitamisele ja parandamisele panevad aluse loomsete väetiste kasutamine ja mulla omadusi parandavate taimede kaasamine külvikorda. Sel otstarbel on peale loomse väetise külvikorras kesksel kohal liblikõielised heintaimed. Umbrohu-, haiguste- ja kahjuritõrje seisukohast on suur mõju kultuuride järjestusel külvikorras, samuti on parim profülaktika kahjurite ja haiguste vastu paljuliigiline külvikord. Kultuuride agrobioloogilistest nõuetest lähtuvalt tuleb teada ja arvestada seda, millised kultuurid üksteise järele sobivad ja millised mitte. Iga kultuur eritab mulda ka teatavaid aineid, mis võviad järgneva kultuuri kasvu kas soodustada või pärssida. Viljavahelduse peamine eesmärk on ära hoida saagikuse langus, kuid see võimaldab ka külvikorras orgaanilist väetist efektiivsemalt kasutada.

Külvikord tuleks kavandada nii, et osa väljadest oleks talvel taimestikuga kaetud, mis on oluline toitainete kao vähendamise seisukohalt. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kõrval on üks võimalus kasvatada vahekultuure. Samas tuleb arvestada, et botaaniliselt sarnaseid liike ei tohi haiguste ja kahjurite leviku tõttu kasvatada liiga sageli. Samuti võib probleemiks osutada see, et kevadel sisseküntud vahekultuur seob lagunedes lämmastikku ja see ei ole põhikultuurile selle algarengus kättesaadav.

Külvikordi on Pajumäe talus aastati uuendatud ja parandatud. Hetkel kasutab talu kahte põllukülvikorda ning ühte karjamaakülvikorda.

Pajumäe talu külvikorrarotatsioonid

Taimekasvatuse toodangunäitajad

Kõige suurema loomade söödast annavad talus haljassöödad. Pajumäe talu haljasmassi saagikused on aastati ning niiteti varieerunud. Kõige rohkem saab haljasmassi niiskel, soojal suvel, rohumaa rajamisele järgneva aasta esimesel niitel. Kõik saaginäitajad on saadud Pajumäe talus visuaalse hindamise tulemusena, seega pole mõõtmised olnud kuigi täpsed. Siiski võib öelda, et rohumaa saagid varieerunud piirides 8...17 t/ha, jäädes üldiselt 15 t/ha lähedale. Aastane rohusöötade toodang on aastati jäänud 4 miljoni tonni tasemele.

Söödaks kasvatatavate teraviljade saagikusega võib Pajumäe talus mahetingimusi arvestades rahule jääda. Kaera saagikus on olnud Pajumäe talus ebastabiilne, varieerudes vahemikus 3,5...4,5 t/ha, vahel ka 2,2 t/ha. Võrreldes Eesti keskmisega, mis oli 2006. a 1,95 t/ha, võib hinnata talu kaera saagikust heaks. Seoses sellega, et 2007. a ei jõudnud kogu külviks ettenähtud külvi- ja allakülvimaterjal põllule, oli ka selle aasta kaerasaak kasin, hinnanguliselt 1,7 t/ha. Talinisu saak oli 2006. a 3,2 t/ha, vastava aasta Eesti keskmine oli 2,63 t/ha. Viimastel aastatel on aasta teraviljatoodang ulatunud 200...300 tonni.

Pajumäe talu teravilja ja rohusöötade aasta toodang (tonni) 2005...2007.a ning 2008.a prognoos.

Talu piimakari omandab suvisest söödast peamise osa karjamaade rotatsioonilise karjatamise korras. Karjamaade kasutamine sõltub sellest, kui vana on karjamaa ning kui kuiv on suvi. Karjakoplid on tehtud sellise suurusega, et veised saaksid süüa ühest koplist kaks päeva, misjärel lastakse nad järgmistesse koplitesse. Kaks korda suve jooksul tehakse ka koplitele üleniited, et veistele mittemaitsenud puitunud, vananenud taimestik ei takistaks noorema taimestiku pealekasvu. Kui niidetud materjali on vähe, jäetakse see põllule, aga kui rohkem, siis lastakse kuivada ning ruloonitakse heinaks.

Pajumäe talu põldudelt 2007.a suvel võetud proovidest võib järeldada, et talu karjamaad on heas korras ja karjatamine hästi organiseeritud. Suve esimesel poolel oli karjamaarohu metaboliseeruva ehk ainevahetusliku proteiini ja energia sisaldus üldiselt madalam ning toorkiu sisaldus suurem kui hiljem kogutud rohu proovides. Seda võib pidada normaalseks, sest suve hakul kasvavad kõrrelised tavaliselt kiiremini kui liblikõielised ja moodustavad kogu rohumassist suurema osa. Kogemused on näidanud, et II ja eriti III niite ajal on põldheina ädalas domineerivaks liigiks aga ristik ja seetõttu suureneb proteiini ning koos sellega ka energia sisaldus rohumassis.
 

LOOMAKASVATUS

Loomade arv ja piimakarja struktuur

Pajumäe talu kasvatab piimakarja ning hobi korras ka hobuseid. Järelkasvuks ning müügiks kasvatatakse veistele tõupuhast järelkasvu. Pullvasikad müüakse paarikuuselt maha ning üldjuhul saadetakse need elusloomadena Itaaliasse. Nii veiste, vasikate kui lehmikute arv on stabiilselt kasvamas. Kui 2006.a oli lüpsilehmi 79, siis 2007.a oli neid 85. Kõikidest veistest moodustasid 2005. a Eesti keskmisena lüpsilehmad 44%. Pajumäe talul oli siis lüpsilehmi kogu karjast rohkem ehk 63%. Seda seetõttu, et talu ei kasvata pullvasikaid ja pulle.

Pajumäe talu loomade arv liigiti ja kogu loomühikute arv 2005...2007.a ning 2008.a prognoos.

Lehmade arv talus peegeldab ka talu majanduslikku suurust. Pajumäe talu piimakarja suurust saab hinnata aastalehmade arvuga. Aastalehm on arvestuslik lehm, mis arvutatakse kogu karja söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas. söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil lehm oli karjas, välja arvatud tema karjast väljaviimise päeva.
Pajumäe talu aastalehmade arv on jõudsalt kasvanud aastast 1994, kui aastalehmi oli 21. Näitaja stabiliseerus 2003. aastal ning kõige suurem aastalehmade arv, 81, on talus olnud aastatel 2004 ja 2005. Edasist kerget langust võib seletada karjamaa pinna ja veiste arvu optimaalseima suhte saavutamisega.

Aastalehmade arv Pajumäe talus aastatel 1994...2007.

Enamiku ehk 90% talu lehmadest moodustavad eesti holsteini tõugu (EHF) lehmad. Holsteini tõug on ka Eesti keskmisena kõige levinum veisetõug, kuna on tuntud oma heade piimajõudlusnäitajate poolest, vajades samas kvaliteetsemat söötmist kui näiteks eesti punast tõugu lehmad. Eesti punast tõugu veiseid (EPK) on karjas 5% ning eesti maakarja veiseid (EK) samuti 5%. Veiste koguarvust enamuse moodustavad esimese laktatsiooni lehmad (17%), veidi vähem on 2. ja 3. laktatsiooni lehmi (kumbagi 13%). Lehmi üle 3. laktatsiooni on 16%, sama suur osa on kuni 6 kuuseid vasikaid.

Pajumäe talu karja vanuseline-laktatsiooniline ning lüpsilehmade tõuline struktuur 2007. a andmete põhjal.


Piimakarja talvine korraldus

Veiselauda kasutamine
Loomad on vabapidamisel sügavallapanuga külmlaudas. Laudas on sügavallapanu ala neljale grupile lehmadele, kaks söömisala lehmadele, sügavallapanuala noorlehmadele ja kaks söödakäiku.

Laudas peetakse veiseid järgmistes rühmades:
1) neli rühma lehmi (kolm rühma lüpsavad ja üks rühm kinnislehmi)
2) kolm rühma vasikaid (0...2; 3...4 ja 5...6 kuud)
3) üks rühm mullikaid 7...9 kuud
4) poegimist ootavad lehmad rühmsulus
5) lüpsikoja sissepääsu juures on poegimissulud.

Lehmi peetakse kahel alal: sügavallapanuga lamamis-puhkealal ja söötmisalal. Vasikatel, mullikatel ja poegimisootel lehmadel on ainult sügavallapanuga ala ja selle ääres on kohe söödalava. Sügavallapanuala täitumisel söödalava kõrguseni puhastatakse sulg sõnnikust. Igast sulust on loomadel võimalik käia väljas koplis jalutamas. Lehmad saavad liikuda lamamis-puhkelalal ja söömisalal. Lauda lehmade ala on jagatud piki hoonet keskmises löövis oleva raudbetoonist vahepiirdega kaheks, mis poolitab sügavallapanuala. Lehmade söömisalad asuvad kummalgi pool sügavallapanust väljapoole.

Lehmad jagatakse laudas nelja rühma vastavalt nende toodangule: esimeses on lehmad kõrgetoodangperioodil pärast poegimist ja peale seda; teises lehmad põhilüpsmisperioodil ja lüpsiperioodi lõpul; kolmandas mastiidiprobleemidega lehmad; neljas rühm kinnislehmadele. Lehmade sulgude suurused on reguleeritavad teisaldatava piirdega.


Lüpsmine ja söötmine
Lehmade lüpsmine toimub Pajumäe talu meierei-lüpsikojas 2 x 4 autotandem-lüpsiplatsil, mille ees on ooteala. Lehmi lüpstakse kaks korda päevas. Mastiidiprobleemiga lehmad lüpstakse peale teisi rühmi.

Lehmi söödetakse talveperioodil mehhaniseeritult traktoriga. Traktor jagab laudas teenindusrajal liikudes sööda vajalikeks osadeks, mis loomadele käsitsi söödalavale tõstetakse. Kahte kuni 20-loomalist vasikate gruppi joodetakse vadaku-piimapulbri seguga automaatjootja abil ja hein antakse ette käsitsi. Suuremaid vasikaid ja nooremaid mullikaid söödetakse mehhaniseeritult ja joodetakse automaatjooturitest. Lisajoomine toimub ämbritest. Poegimissulus on lõpptiined lehmad poegimisootel ja neid söödetakse käsitsi vastavalt vajadusele ja põhisööt mehhaniseeritult. Lehmi ja vasikaid joodetakse külmakindlast soojendamisvõimalusega jooturitest.

Talvisel perioodil on lehmade põhisöödaks silo, mille juurde antakse söödaratsiooni järgi jõusööta ning vabalt on lehmadele kätte saadav hein. Aastal 2007 võetud siloproovid näitasid, et silos oli toorproteiini 13,2%, metaboliseeruvat ehk seeduvat energiat 9,0 MJ/kg ja toorkiudu üle 30%. Toorproteiini ja seeduva energia järgi võib Pajumäe talu silo hinnata rahuldavaks ning toorkiu kõrge protsent (heas silos on toorkiudu alla 26%) näitab, et silo oli tehtud vananevast rohust.

Jõusöötadest kasutatakse Pajumäe talus peamiselt kaera-, nisu- ja rüpsijahu. Jõusööta söödetakse laudas, peale hommikust ja õhtust lüpsi. Karjatamisperioodil lisaks söödetav segajõusööt koosnes hinnanguliselt 40% kaerajahust, 30% jahvatatud rüpsiseemnest, 20% nisujahust, 5% mineraalsöödast ja 5% soolast. Jõusööta antakse keskmiselt 3,5 kg lehma kohta päevas. Kuna jõusööt segatakse kokku käsitsi, siis jõusööda keemiline koostis varieerub suurel määral. Karjatamisperioodil ei ole lehmad jagatud erinevatesse söötmisgruppidesse ja seetõttu ei ole võimalik normeerida jõusöödakoguseid vastavalt piimatoodangule. Söödaanalüüsidest selgus, et esimeseks limiteerivaks faktoriks söötades suurema toodangu saamiseks on lehmade metaboliseeruva proteiinitarbe katmine.

Sõnnikumajandus
Lehmade söömisalalt eemaldatakse sõnnik lauplaaduriga sõnnikuhoidlasse 1 kuni 2 korda nädalas. Sügavallapanu alt veetakse sõnnik välja põllule üks kuni kaks korda aastas. Poegimissulust, vasikate ja mullikate sulgudest eemaldatakse sõnnik vastavalt vajadusele sõnnikuhoidlasse. Pärast sõnniku eemaldamist tuuakse allapanu sulgudesse. Edaspidi lisatakse allapanu loomadele vastavalt vajadusele. Allapanuks on põhk.


Piimakarja suvine korraldus

Suvisel perioodil söödetakse lehmi ööpäevaringselt karjamaal, lisaks antakse juurde jõusööti. Öised koplid asuvad üldiselt lauda läheduses ning päevased kaugemal. Nii öö- kui päevakoplis on lehmade jootmiseks teisaldatav automaatjootur, mida täidetakse vastavalt vajadusele. Kaks korda päevas suunatakse lehmad karjamaalt lauta, kus neid kõigepealt lüpstakse ja seejärel antakse jõusööta. Jõusööda kõrvalt on lehmadele vabalt kätte saadav ka hein.

Suvise söötmisperioodi alguses ja lõpus on söötmise üleminekuperiood, kus lehmad on päeval karjamaal ning öösel saavad laudas silo. See vähendab probleeme veiste ainevahetuses söötmisperioodide vahetumisel.


Loomakasvatuse toodangunäitajad

Piimakarja põhitoodang on piim ning põhitoodangunäitaja on piimatoodang. Karja aastane piimatoodang on kõigi karja lehmade aastase piimatoodangu summa. Jagades selle summa aastalehmade arvuga saadakse karja keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Pajumäe talu aastane piimatoodang on olnud kõige kõrgem aastal 2005, mis oli ka üks nendest aastatest, kui talul oli kõige rohkem lehmi.

Pajumäe talu piimakarja toodang ja keskmine toodang lehma kohta aastatel 1994...2007 ning Eesti keskmine piimatoodang lehma kohta aastas (kg) 2004...2007.a.

Talu keskmine piimatoodang lehma kohta aastas on kõikidel aastatel olnud kõrgem kui Eesti keskmine. Kui Eesti keskmine on pidevalt tõusnud, siis talu keskmine on aastate lõikes jäänud sarnaseks ning nii on viimastel aastatel talu ja Eesti keskmise piimatoodangu erinevus vähenenud. Samas ei ole 2004. a mahetootmisele üleminek toodangut oluliselt mõjutanud.

Peamise tulu annab Pajumäe talule omavalmistatud toodangu töötlussaadused ehk talu piimast valmistatud kohupiim, kohupiimakreemid ja jogurt. Toodangu maht on aastatega stabiilselt kasvanud. Vähesel määral on talu müünud veiseliha.

Veiseliha ning jogurti ja kohupiima aastane toodang (tonni) 2005...2007.a ning 2008.a prognoos