Põllumehed muretsevad endi ellujäämise pärast

Sakala, 09.09.2003, lk 6, Helgi Kaldma
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=8488&number=446

Vihm oskas ära rikkuda ka selle tunni, mil põllumajandustootjad Abja vallas Pajumäe talus Eesti presidendiga kohtusid ja maamehejuttu ajasid. Viljalõikus seisis nagunii.

“Praegu on peamine mure ellujäämise pärast,” tõdes Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, kui ta Eesti presidendi Arnold Rüütli ja tema saatjaskonna ning maavanema kohusetäitja Kalle Küttise oma piima- ja jogurtiruume ning lautu vaatama viis.

Selleks laskis peremees kõrgetel külalistel jalad rohelistesse plastikaatsaabastesse kängitseda ning andis neile ülle valge kitli ja juukseid katma pilotka.

Sissejuhatuseks näitas ta Saksa piimatanki, jagades ise seletusi: talu kasutab jogurti ja kohupiima valmistamisel sooja piima, saavutades nõnda väikse kokkuhoiu. Piimatank ühtlasi jahutab ja nõrutab saaduse. Toodangu kilesse pakkimise automaat on aga puudu ja piimahoone teine korrus valmis ehitamata — raha ei jätku investeerimiseks.

Maameeste juttu aeti Pajumäe talu avaras õues, kuni tugev vihmasagar kõik tuppa ajas. Laua ühes otsas istub president Arnold Rüütel ja teises pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg.

Talumees viis presidendi lauta

“Seda nimetan ma laudaks,” sõnas Arvo Veidenberg, kui oli seltskonna suure varjualuse äärde viinud.

Veidenberg oli Eestis esimene, kes külmlauda kasutusele võttis. Nüüd paiknevad tema esimeses laudas noorloomad ning 80 lehma jaoks on püstitatud teine, vabapidamislaut, kus loomad on sügavallapanul. Selleks kulub nii oma talu kui naabritegi põhk. Joogikohad on soojustatud ning lüpsiplatsil on põrandaküte.

“Doktor Rüütli katsest Piistaojal sain eeskuju rajada vabapidamise laut ja lüpsiplats ühte kohta,” rääkis Veidenberg, kui oli uudistajad lüpsiplatsi juurde viinud. Doktor Rüütel, tänane president, ainult muheles neid sõnu kuuldes.

Eelmisel aastal andsid talu holsteinid keskmiselt 8640 kilo piima. Igapäevatoodangust läheb sõltuvalt vajadusest pool kuni poolteist tonni jogurtiks ja kohupiimaks ning ülejäänu meiereisse. Jogurtit ja kohupiima valmistatakse üksnes täispiimast.

“Aga kuhu te vadaku panete?” tundis president huvi. “Vadak on väga tervislik toode.”

Veidenberg kostis, et temalt ei taha seda keegi osta. Täispiimatooted lähevad aga põhiliselt Pärnu ja Viljandi turule.

Kui Rüütel kuulis, et Pajumäe talu müüb looduspuhtaid täispiimatooteid odavamalt kui tööstusettevõtted oma lahjendatud saadusi, siis pakkus ta, et veerand Eesti elanikkonnast on võimeline niisuguse toodangu eest maksma kümme protsenti kallimat hinda.

“Miks ei võiks näiteks Viljandis olla niisugune toitlustusettevõte, kus oleksid mahepiimatoidud ja hind mõneti kõrgem, et mahe end põllumehele ära tasuks?” arutles president. “Eestis ongi tegelikult kõik ainult mahe, sest toodetakse suhteliselt madalal agrofoonil. Euroopa Liit toetab mahedat, kuid kogused peaksid olema suured.”

“Pajumäel on ka mahe liha,” lisas Veidenberg, “aga praegu seda ei osteta.”

Ümarlauajutt kandilise laua ümber

President tahtis teada, millega keegi kohtumisele tulnud põllumeestest tegeleb: kui palju on maad ja kui palju loomi ning mis on peamised probleemid. Vastustes kostis seesama ellujäämise mure, mida Veidenberg ennist oli nimetanud.

Küsimuste ringi alustas Karksi valla Leeli talu peremees Lembit Soots, nentides, et lõpuks on president jõudnud õigesse Eesti peretallu. “Miks te varem pole taludes käinud?” päris ta.

Rüütel vastas, et on taludes viibinud küll, kuid need käigud pole ajakirjandusele huvi pakkunud.

Järgnes Sootsi teine küsimus, õigemini kaks küsimust korraga: “Mis on saanud üldrahvalikust kokkuleppest? Kas see asendatakse Euroopa Liidu lubadustega?”

President avaldas lootust, et sellele kirjutatakse alla enne 14. septembrit. Tema sõnul tehakse parajasti tööd lepingu keele kallal.

“Aga selles lepingus pole sõnagi põllumajandusest. Meid pole olemas! Ja üldse oleme ühiskonna silmis veidrikud!” hüüatas Veidenberg.

“Jah, maaelu praagiti tekstist välja,” kinnitas president.

Veel üks küsimuste paar Sootsilt: “Kas ma peaksin asutama saetööstuse, et suudaksin oma talus vastu pidada? Kas talu siis polegi ettevõte?”

Soots rääkis, et tema talus on 350 hektarit maad ja 200 lehma ning ta on isakodu ülesehitamisele kulutanud kümme aastat. Tema naine Liisa lisas, et talu tasub aastaid SAPARD-i toetuse saamiseks võetud laenu.

Uno Rääbus ütles, et tema Luha talu kasvatab teravilja ja peab lüpsikarja, kuid toodangu müük katab vaid omahinna. “Ma olin noor mees, kui õhinaga talu võtsin. Nüüd olen 45 aastat vana — oleks nagu hilja ümber õppida.”

“Kes maal ära sureb, see endast tühja koha maha jätab,” lausus Sukahärma Märdi talu peremees Jüri Patune, kelle valdustes kasvavad hobused, sead ja lambad ning sirgub teravili. “Sealihamüügiga on jaanuarikuust peale olukord väga keeruline,” nimetas ta.

“Ja loomaliha ei võeta üldse vastu,” lisas Lembit Soots.

Juttu tuli ka kvootidest, mis on tublisti väiksemad, kui eesti rahva toitmiseks tarvis.

Rüütel kui põllumees ajas põllumeeste ees olles üsna sirget juttu.

Liberaalse poliitika tõttu hakkas meie riiki oma vananenud kaupa müüma kogu Euroopa. Ajapikku on Eesti külal jäänud saamata 30 miljonit krooni. Põllumajanduse tõrjumist alustas Laari valitsus ja seda jätkasid teised valitsused oma parteide toel. Alles Siimanni valitsuse ajal jõudis külla esimene toetus.

Keskustelu lõppes ägeda vihmahoo sunnil.