Pajumäe talu

ETKL Infoleht “Eesti Talu”, nr 6, sügis 2006
http://www.taluliit.ee/index.php?id=205

Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg on alates 29. septembrist Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse esimees.

Talupidamist alustas Arvo 1989. aastal taluseaduse alusel, taastades asundustalu, mille tema isa sai Eesti Vabariigilt Vabadussõjas osalemise eest. Kuna Arvo töötas toona teadurina Polli Katsebaasis, siis alustas ka oma talu puukooliga: kasvatas viljapuid ja roose, roose oli koguni 120 sorti. Siiski oli Pajumäel alustades ka juba üks lüpsilehm. Arvo meenutab, et esilagu oligi mõte tegeleda aianduse ja puukooliga, selleks oleks piisanud isatalu esialgsetest maadest, tol ajal polnud kavaski maid laiendada. Peagi aga selgus, et istikutele ja lilledele on Eestis väga napilt turgu ning piimatootmine tundus olevat meie klimaatilisi tingimusi arvestades kõige perspektiivikam. “Sest rohi Eestis ju ikka kasvab,” ütleb Arvo. Ostetigi 10 vasikat ja sellega pandi alus praegusele eliitkarjale.

Viisteist aastat tagasi oli Pajumäe omapäraks, et talu asus ääremaal vastu Läti piiri, ümbruses oli palju kasutamata maid ning seega hea võimalus pinda suurendada, see omakorda võimaldas suurendada loomade arvu. Teine omapära oli see, et talu maadel polnud mingeid tootmishooneid, ei lauta ega muud, mida oleks saanud kasutada talu tarbeks. Kuna Arvo enne kohalikus majandis ei töötanud (“Ma ei olnud isegi partorg,” ütleb ta), ei olnud tal mingit võimalust ka tehnikat erastada. Kolmas talu eripära seisnes selles, et pidi kohe alustama laenudega, mis omakorda tõi talule suure finantskoormuse ning sundis otsima odavaid ja efektiivseid lahendusi. “Elu sundis, et ellu jääda,” räägib Arvo. Tulemuseks Eesti esimene külmlaut – see valmis 1993. aastal.

Külmlauda idee oli pärit Eesti Põllumajandusülikooli teaduritelt, Olev Saveli oli põhiline “süüdlane”, kes tõi mõtte kaasa Ameerikast. Esimene külmlaut olevat tahetud ehitada Eerikale, kuid jäi rahapuudusel tegemata. Jaan Miljan olevatki siis öelnud Arvole, et tee ära! Arvo tegigi, mitte sellepärast, et oleks kangesti tahtnud loomi külma kätte ajada, vaid lihtsalt ei olnud valikuid, kallimat ehitust lubada ei saanud. 1998. aastal lüpsid Pajumäe talu 35 lehma keskmiselt 8675 kg piima aastas – see oli siis Eesti kõrgeim tulemus.

Raskeim aeg Pajumäe talule oli nn Vene kriis, kui piima hind kukkus 3,60 kroonilt 1,10 kroonile. “Kõik äriplaanid olid ju arvestatud 3,60-ga, laenud olid võetud, hakkasin just uut ja suuremat lauta ehitama,” meenutab Arvo, “siis polnud jälle valikuid, pidin hakkama ise piima töötlema ja müüma, et see raha ka endale jääks.” Viis aastat tagasi loodigi oma meierei. Alates käesoleva aasta 12. aprillist on Pajumäe meierei Veterinaar- ja Toiduameti poolt ametlikult tunnustatud piimakäitlemisettevõte, st vastab kõigile kehtivatele nõuetele. Töödeldakse ainult oma talu piima. Kuna Pajumäel on mahetootmine ja ümbruskonnas rohkem mahepiima ei toodeta, siis teiste tootjate piima vastu ei saa võtta. Arvol on nüüd mõte hakata oma meierei toodangule mahemärki taotlema. “Eesti piimaturg on nii täis, et hinda alla lüüa ei saa,” räägib Arvo, “ainus võimalus on toota nii, et meie toodang oleks parem. Tootearendusega peab pidevalt tegelema.”

Talus töötab lisaks oma perele kokku üheksa palgalist. Meiereis on olenevalt koormusest kaks-kolm inimest, turustamisel on abiks kolm müüjat. Perenaise Annika peal on praegu piimatoodete laialivedu Valga, Viljandi ja Pärnu müügipunktidesse, samuti koolidesse-lasteaedadesse, haiglatesse ja mujale. Suvel tegid seda tööd Pajumäe vanemad perepojad. Oma poegade üle on Arvo uhke, neist on palju abi, kuigi noorim, Karl-Hendrik, alles kolmene ja vanemad pojad õpingute tõttu kodust eemal. Poeg Andres on 20-aastane ja õpib Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat. Vanuselt järgmine, 18-aastane Viljar, astus Eesti Põllumajandusülikooli, aga läks sel aastal kaitseväkke aega teenima. 16-aastane Ingvar õpib gümnaasiumis ja 12-aastane Indrek põhikoolis. Arvo kõige vanem poeg Eduard on õppinud arstiks, tema lastele Oskarile (10 a) ja Beatrice’ile (6 a) on Arvo vanaisa.

Talupidamisest loobumise mõtteid pole Arvol olnud. “Oma talust ei saa ju loobuda, kui sinna tagasi on tuldud,” on Arvo seisukoht. “Me ei tooda ju ainult piima,” ütleb Arvo, “me toodame ka elukeskkonda – endale, oma perele, vallale, Eesti riigile. See on ka meie töö, sellepärast läksime ka mahetootmise ja säästliku arengu rada.”
Ühistegevuse vajalikkuse mõistmiseni on Arvo jõudnud läbi isiklike kogemuste Mulgi Meierist alates. Hiljem tegid Viljandi piimatootjad varumisühistu Mulgi Piim, tänu millele elati suhteliselt valutult üle Lacto kriis. “Me olime vist ainsad, kes said Lactost kogu raha kätte, isegi viivised,” meenutab Arvo.
Nõuandetegevusega on Pajumäe pererahval olnud algusest peale tihedad suhted. Talu kuulus Eesti Maaviljeluse Instituudi usaldustalude võrgustikku ja sealtkaudu saadi ka esmast silotegemise õpetust, hiljem kohupiima ja jogurti valmistamise alast väljaõpet. Hea sõnaga meenutab Arvo Hindrek Olderit, Riho-Jaak Sarandit ja Tiina Leisnerit. Arvo on ka ise nõustaja ametit pidanud.
Taluliidu liige on Arvo algusest peale, alates 1999. aastast on ta Viljandi Talupidajate Liidu esimees. Terminitest rääkides eelistab Arvo enda kohta nimetust “talupidaja”, sest “talunik” kõlab nagu “kolhoosnik” – vahe on selles, et talunik teeb ainult tööd, talupidaja on lisaks töötegemisele ka ettevõtja, FIE, riskib ja vastutab kogu oma varaga.

“Edu võtit” Arvo ei tea, kui selle vaid kätte leiaks… “Oleme püüdnud anda endast parima,” räägib Arvo, “ja ka saada parima.” Kord oli Palumäe talul piimatootmise rekord, siis Vissi preemia – kogu aeg ei saa olla kõige parem, aga parima poole peab püüdlema. “Püüame uusi asju teha ja sortimenti laiendada,” ütleb Arvo. Oma piimatoodete söömine käib tööülesannete juurde, kontroll toodangu üle peab olema, samuti tootearendus. Imavere piimapäeval 16. oktoobril tunnistati Palumäe talumeierei uus toode – astelpajumoosiga jogurt – parimaks piimatooteks.