0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 

Talumees Veidenbergi saavutused

 

Maamajandus (Maalehe lisaleht) juuli 2005 lk 1, 10…12, Heiki Raudla (Sven Arbeti fotod)

http://www.maaleht.ee/?page=3850&grupp=maamajandus&artikkel=25

Omal ajal said Veidenbergid Pajumäe talu võitluses iseseisva Eesti eest. Pajumäe praeguse peremehe elu aga on võitlus Eesti talu eest.
Mõni päev enne seda, kui Abja talunik Arvo Veidenberg oma 65. sünnipäeva tähistas (24. juunil), valiti ta järjekordselt Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) juhatuse esimeheks. “Konsensuse alusel,” nagu kinnitas ETKL-i peadirektor Kaul Nurm pärast uue juhatuse valimist.
ETKL-i juhtide arvates on Pajumäe talu peremees just sobiv inimene Eesti talupidajaid esindama.
Kaul Nurme sõnul on talupidajate liidri nagu iga teisegi liidri ülesanne organisatsiooni tugevdada ja liikmete huvide eest seista. Veidenberg on oma ülesannete kõrgusel: tema isiksusel on olnud talunike koostöö ja üksmeele hoidmisel (kui vaja, siis ka parandamisel) tähtis roll. Tal on autoriteeti, sest esiteks on ta tegevtalupidaja, teiseks haritud talupidaja ning kolmandaks julge ja enesekindel talupidaja, kelle nimega seostub Eesti esimene vabapidamisega külmlaut, lehmade suur piimatoodang ning talumeierei.
Puukoolist külmlaudani
Talupidaja sai Läti piiri ääres Abja-Vanamõisa külas elavast Arvo Veidenbergist 1989. aastal, kui ta taastas asundustalu, mille tema isa oli saanud Vabadussõjas osalemise eest.
Talude taastamise ajal töötas Arvo Veidenberg teadurina Polli katsebaasis. See ongi peamine põhjus, miks ta rajas tallu kõigepealt puukooli: kasvatas viljapuid ja roose. Lehma peeti eeskätt selleks, et sõnnikut saada.

“Esialgu oli mõte tegelda aianduse ja puukooliga,” meenutab talupidajate juht tagantjärele. “Aga selgus, et rahval pole raha, ja istikuid osteti väga vähe. Sain aru, et piimatootmine on meie kliimatingimustes perspektiivikam. Eesti põhiressurss on puhas vesi. Ja kui vihma sajab, siis rohi kasvab.”
Veidenberg oli Eestis esimene mees, kes oma lehmad külmlauta pani. Sügavallapanuga külmalaut valmis Pajumäel 1993. aastal. Sügavallapanuga selleks, et rohkem sõnnikut saada, ning külm mitte selleks, et loomi karastada, vaid et võimalikult odav lahendus leida.
Selle aja loomakasvatajad ütlesid Veidenbergi uudset ideed kuuldes, et nii küll teha ei tohi. Tegelikult jõudis külmalauda idee Eestisse põllumajandusülikooli teadurite kaudu. Üks autoriteetne tegelane, kes oli selliste loomapidamistingimustega Ameerikas tutvumas käinud, oli professor Olev Saveli. Eesti katselaut pidi tehtama küll mujale, aga kuna see jäi raha puudusel tegemata, oligi Pajumäe talu külmlaut Eestis esimene.
Soov võimalikult säästlikult talutootmine käima lükata oli ka peamine põhjus, miks sai Pajumäest hiljem mahetalu. Algul polnud tootmise intensiivistamine rahaliselt võimalik, aga tööjõudu oli, sest Abja linavabrik oli uksed sulgenud ning tegevuseta jäänud töökäed tahtsid rakendust. Peremees koges, et sõnniku ja külvikorra rotatsiooniga on võimalik edukalt toota, ning 2001. aasta kevadel sai Pajumäe talu mahetootmise tunnustuse.
Talu käsutuses on pea pool tuhat hektarit maad, millest on umbes pool põllud, ülejäänud karja- ja rohumaad ning mets.
Praeguseks on Pajumäel ehitatud kolm vabapidamisega külmlauta, lüps toimub 8-kohalisel tandemlüpsiplatsil. Praegu on käsil suure lauda rekonstrueerimine ja söödahoidla juurdeehitus. Peremehe sõnul suurendab see 3,5 miljoni kroonine investeering taas talu laenukoormust, aga kui ei investeeri ja tootmist ei arenda, tuleb kõrvale astuda.
Head lehmad

Kui lääne pool Euroopas peetakse sõnnikut loomapidamisega kaasnevaks tüütuks lisakoormuseks, siis Veidenberg hakkas loomade arvu suurendama just eesmärgiga rohkem sõnnikut saada.
Aga kui otsus piimatootmise kasuks langes, osteti tallu 10 holsteini vasikat ning pandi alus hilisemale Eesti holsteini eliitklassi aretuskarjale. Seda vaatamata sellele, et Lõuna-Eestile on tradistiooniliselt omane punane kari. Hiljem lisandusid eesti maakarja veised, millest sai I klassi aretuskari.
Praegu on talus veiseid 200 ringis, nendest 90 on lüpsilehmad. Pajumäe talul on põhjust uhkust tunda nii oma holsteini kui maakarja lehmade üle: Eesti holsteini karja näituselt “Viss 1999” on toodud koju täiskasvanud lehmade klassis esimene koht ning Eesti maakarja näitusel “Viss 2003” saadi samuti parim tulemus.
Aga juba varem, 1998. aastal oli Pajumäe kari suurima piimatoodanguga kari Eestis: talu 35 lehma lüpsid keskmiselt 8675 kg aastas. Praegu on piimakarja aastatoodang suurusjärgus 700 000 kg.
Piim karpi, ja turule

Kui lahvatas Vene kriis ning piima hind kukkus 1.10 kroonile, pidas Pajumäe talu peremees targemaks hakata ise piima töötlema ja müüma. Vanast lüpsimajast tehti piima töötlemise ruum – talumeierei, kus hakati jogurteid ja kohupiimakreeme valmistama.
Praegu valmib Pajumäe talu kaubamärgi all 7 sorti jogurtit ja 6 sorti kohupiimakreemi. Ka selles vallas on ette näidata häid tulemusi. Eelmise aasta sügisel peetud Imavere piimapäeval tunnistati Pajumäe talumeierei astelpajumoosiga jogurt parimaks piimatooteks.
Kvoodiaastal 2003–2004 toodeti oma meiereis 71 304 kg kohupiima ja 47 720 kg jogurtit. Praegu töödeldakse 1,5 tonni piima päevas, mis on peaaegu kogu oma lehmadelt saadav piim. Kuna Pajumäe on ümbruskonnas ainus mahetalu, töödeldakse ainult oma piima.
Väike kogus, mis oma töötlemisest üle jääb, läheb E-Piimale juustu valmistamiseks. Juustu kavatseb Pajumäe pererahvas hakata samuti kohapeal tegema – see on otstarbekas ni�� eeskätt toodangu säilimise seisukohast. Pealegi asuvad Tallinn ja Riia Abja-Vanamõisast ühekaugusel. Praegu on siht taotleda meierei toodangule mahemärk.
Toodang leiab otseturustuse Pärnu, Viljandi, Valga ja Tartu turul ning samade piirkondade laste- ja teistes toitlustusasutustes. Suur osa toodangust läheb Pärnu pagaritele. Turgudel on oma müügikohad.
“Piimahind on paigas ja turg küllastunud, ainult kvaliteediga saab läbi lüüa,” nendib mitmekülgne taluperemees, kes praeguste müügivõimaluste üle ei kurda. Samas on ta arvamusel, et kunagi ei tohi olemasolevaga rahul olla, alati peab edasi püüdlema.
Tekkinud on oma klientuur. Otsesidet tarbijatega peab pererahvas väga tähtsaks, eriti tootearenduse seisukohast. “Üldiselt on meie toodangut kiidetud, aga on ka märkusi tehtud,” tunnistab perenaine Annika. “Meil on täispiimatooted ja tuleb ette maitsekõikumisi, seda eriti suhkrust, mis võib olla erineva magususega. Üldse on inimestel erinevad maitsed.”
Mõtteid ja kogemusi vahetatakse ka Eesti Piimakäitlemistalude Liidus, kuhu Pajumäe talu kuulub. Pererahvas ei salga, et mitme toote puhul on teistelt tootjatelt šnitti võetud. Aga igal tegijal on ikkagi oma käekiri.
Vahva vägi

Moodsaid hooneid, head karja, suuri saake ja oma tooteid võib pidada küll märkimisväärseteks edusammudeks, aga kõige suuremaks saavutuseks peab Pajumäe talu peremees seda, et talu on raskete aegade kiuste üldse püsima jäänud. On suudetud üle elada hinnakõikumised, leitud oma tootmissuund ning tulnud oma toodanguga turule.

Mõistagi kuulub peretalu juurde korralik talupere. Suurt ja tegusat peret võib pidada Arvo Veidenbergi saavutuseks omaette. Pere noorim võsu Karl-Hendrik on nelja ja poole aastane. 13-aastane Indrek õpib põhikoolis, 17-aastane Ingvar gümnaasiumis, 19-aastane Viljar põllumajandusülikoolis ning 21-aastane Andres Tartu Ülikoolis. Kõige vanem poeg Eduard on õppinud arstiks.
Suvel on poegadest talutöödel suur abi, kooli ajal lasub töö rohkem peremehe ja perenaise õlul. Iluaedniku haridusega perenaise põhitöö on kauba laialivedu ja loomade seemendamine, ta on ka lüpsiasendaja ning mängis võtmerolli jogurtitootmise käivitamisel. Talus on üheksa palgalist.
Peretalu poolt

Arvo Veidenberg on Viljandi Talupidajate Liidu asutajaliige ning aastast 1999 selle esimees. “Missioonitunne,” põhjendab ta oma ühiskondlikku aktiivsust. “Keegi peab ju talude asja ajama. Vale on kõrvale hiilida ja hiljem öelda, et mina selle asjaga seotud ei olnud, kui midagi tehti või tegemata jäeti. On juhtunud, et maakonna taluliit läheb laiali, kuna keegi ei ole nõus seda juhtima.”
Talude taassünni päevil oli Abjas kaks taluseltsi, aga praegu pole Pajumäelt järgmise talu suitsu näha ega koera haukumist kuulda. Lähim lehmakari on 7 km kaugusel. Seetõttu pole karta karjade segunemist. Samas ei saa rääkida ka kohalikust ühistust või talunike koostööst.
***
Miks ei taha ühistuline tegevus Eestis hoogu sisse võtta?
Eestlastele võib küll ette heita, et ühistegevus ei käivitu, aga E-Piim on Baltikumi ainuke piimandusühistu. Käivitumas on koostöö lätlastega. Lätlased räägivad kadedusega, et eestlastel on ühistu olemas, aga neil mitte.
Mis on talu väärtus?
Talu on ühe isiku vastutada tootmisest müügini. Räägitakse, et osaühing on kasulikum, aga ma tahan olla peremees – võtan riske ja vastutan kogu oma varaga, aga jään peremeheks isegi turul oma müügikohas. Talu on kõige puhtam omandisuhe, mis seob, kohustab ja annab peremehetunde. See on minu valik.
Jääb mulje, et Eestis on kaks põllumajandust – talud ja suurtootjad. On see normaalne?
Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis on Eesti norm. Meie, talunikud, ei pea seda normaalseks. Mul on nii palju veiseid, et ma pole väike tootja, aga üle saja lüpsilehma ma ei plaani, sest ma ei taha suurfarmis elada.
Kas on normaalne, kui me Euroopas kolhooside süsteemi kujundame? Kas me tahame maale kolhoosikülasid? Sest töölisi tuleb ju kuhugi majutada.
Kust jookseb piir suur- ja väiketootja vahel?
Asi pole suuruses, vaid omandisuhtes. Talutootmine pole kõige efektiivsem põllumajanduse viis, aga Euroopas pole probleem toiduainete puudus, vaid see, kuhu toodang panna. Talu ei tooda ainult piima ja vilja, vaid keskkonda ja maastikku.
Siiani olid kõik linnamehed miskitpidi maaga seotud, aga see side kaob ära, sest maal elavate inimeste protsent jääb väga väikeseks.
Kuidas päästa Eesti talu?
Vaja on poliitilist tahet. Aga ka selle olemasolul oleks talusid keeruline päästa, sest inimeste suhe maaga on kadumas. Maad on suurfirmade, suuresti välismaalaste käes. Nende käes, kes rohkem maksavad.
Talu seob eestlast maaga. Oma kodu nii kergesti ära ei müüda, ükskõik kui palju raha pakutakse. Tähtis, et ühiskond mõistaks talude vajalikkust. Miks makstakse Euroopas põllumeestele tohutuid summasid? Mitte niivõrd selleks, et toitu saada, kuivõrd selleks, et maa oleks korras.
Mis hinnaga teie oma maa maha müüksite?
Ma pole sellele mõelnud. Mul on pere, ma olen ise vana mees, aga mu naine on noor ja lapsed kasvavad. Kodu müümine pole lihtne.
Investeerin talusse ja arendan seda perspektiivitundega, lootuses, et kasvõi üks lastest siin jätkab. Kui olukord väga viletsaks kisub, ajan nad siit ise minema.