Pajumäe talu toodetes on kätesoojust

Eesti Talupidaja (Eesti Talupäevade infoleht) 27.07.2006 lk 6…7, Sirje Pärismaa

Aastaid teadlaseleiba söönud Arvo Veidenberg on ka talu pidades olnud ulja mõttelennuga ja väikemeierei tooterea pikaks venitanud.

“Meie talus liigutakse ühest paigast teise ikka autodega,” muheleb Arvo Veidenberg, kui kavatseme elumajast paarisaja meetri kaugusel asuvasse meiereisse jala teele asuda. Masinate kasuks otsustama ei sunni laiskus – 66aastane peremees on märksa paremas vormis kui paljud temast üksjagu nooremad.

Pigem aitab autosõit kokku hoida aega, mida kipub nappima. Tuleb ju talupidajate keskliidu esimehel oma talu kõrvalt ajada kogu Eesti taluasja ja palju kodunt ära olla. Veidenberg on aastaid kaasa löönud ka kõikvõimalikes toimkondades-komiteedes ja juhtinud mulkide taluliitu.

Kaasast paarkümnend aastat noorem Annika ei tee numbrit, et raske koorem suures osas tema kleenukestele õlgadele jäetud: “Erilist muutust pole. Algusest peale on olnud nii, et mina olen talus ja Arvo ajab väljas asju. Aga järelikult on ta nii võimekas, et jõuab kõike.”

Laudast otse tööstusse

Pajumäe talumeierei mahub ära lüpsiplatsi kõrvale väikese maja alakorrusele. Värskelt lüpstud piim jõuab seina tagant torusid pidi otseteed tootmisse.
“Enam värskemalt toota polegi võimalik,” kinnitab Arvo Veidenberg. Hommikuti alustatakse mahetoodanguga ja siis jätkatakse tavalisega. Ööpäevas töödeldakse 1,5-21 piima.
Küllaltki suur osa protsessist on käsitöö, aga just see annab tooteile eriliselt hea ja koduse maitse.
“Kätesoojus jääb sisse,” ütleb peremees. “Kui tahad meie küllastunud piimaturul midagi teha, tuleb leida mingi nišš.”
Pajumäe nišš on tervislikud mahetooted. Praegu on sortimendis 44 nimetust kohupiimasegusid ja jogurteid. Viimane hitt on väikestes karpides 14 eri kastmega kohupiimakreemid.

Uusi tooteid mõtlevad välja meierei näitsikud ja pererahvas üheskoos. Tootearendusele sunnib elu ise. Et suviti piimatoodete läbimüük kukub, on sündinud plaan teha pastöriseerimata soojast piimast juustu.
“Hollandis tehakse ja see onjust väikemeierei rida,” sõnab Veidenberg. Juustutegu läheb lahti siis, kui meiereihoone II korrus valmib. Juurdeehitis olekski valmis, kui oleks õnnestunud investeeringu-toetust saada.
Kuigi juustuga pole igapäevast jändamist, ei saaks ainult sellele panustada, kuna kasumlikkus on väike. Kohupiimastjajogurtist saab märksa enam tulu. Ent jogurtiturg on täis. Et välja paista, juurutab Pajumäe talu probiootiliste bakteritega biojogurtit. Peremehe sõnul ongi tulevikusuund piimatooted, mis funktsionaalsed ja tervislikud.
Plaanis on mitu projekti. Näiteks jahvatada rapsi, et viia oomega-3 rasvhape tooteisse sisse. Et Pajumäe meierei teeb täispiimatooteid, on neis rasv alles. Ent praegusel salenemisajastul aetakse lahjemat värki tagaja rasvad võetakse tooteist ära. Kuid see tekitab uue häda: kaltsiumi omastatavus langeb.

“Kui saame rasva teha funktsionaalseks ja ravivaks, oleks see meie pluss,” paneb Veidenberg rapsili-sandile suuri lootusi. “Peame otsima asju, mida suurtel tülikas teha, aga millel oma ostjaskond olemas.”

Suurpoed ei võta jutule

Kuigi tervisliku toidu austajaid tuleb iga päevaga juurde, ei saa sugugi igas Eestimaa nurgas meelepäraseid tooteid kätte, sest väikestel tegijatel ei õnnestu suurtesse poekettidesse pääseda. Pajumäe talu proovis Rimisse minna. Pärnu Rimis tuntigi toodete vastu huvi, kuid otsustajad asuvad Tallinnas.
Veidenberg üritas turgu vallutada ka koos hallitusjuustu tootja Aigar Bretiga, kuid lepinguni ei jõutud, sest trahvid, mis tuleks maksta, kui mingil põhjusel lubatud kogus viimata jääb, on mitukümmend tuhat.
“Nii peame ise hakkama saama, ja oleme ka saanud,” ütlevad Veidenbergid. Pajumäe talu värviliste kirjadega kaubabussid vuravad mööda Eestit ja viivad kraami müügipunktidesse turgudel ning Ökosahvri poodidesse.
Mõned kastid lähevad ka Tallinna Kaubamajja ja Stockmanni. Kuid seal ei pruugi igaüks Pajumäe kaupa üles leida, sest piimalett on väga tihedalt nodi täis. Omaette mahenurgani pole meie poodides ju veel jõutud.
“Müüme mahedat sama hinnaga mis tavalist toodangut, maheda väärtustamine võtab aega,” räägi-
vad Veidenbergid. “Ei saa nõuda tootjalt, et ta hariks tarbijat. Riik peab appi tulema ja tarbijat koolitama. Muide, konjunktuuriinstituudi uurimusest tuli välja, et vene elanikkond väärtustab tervislikku toitumist rohkem.”
Talumeiereisid pole Eestis palju. Kas oma väikse piimatööstusega jõuaks veel praegugi ree otsa peale?
“Vägaraskeoleksnišš leida” vastab peremees. “Ehk oleks kergem läbi ühistegevuse, aga teame, kuidas sellegalood. Ka enne sõda olnud ekspordiühistud olid riigi poolt sunniviisiliselt tehtud. Kui polnud ühistu liige, ei saanud eksporttoodangut teha ega kõrgemat hinda.”

Perenaine arvab, et natuke oleks vahest isegi kergem alustada, sest nõuded on läinud leebemaks ja muutunud ka suhtumine. Varem inspektor ei öelnud, mis on valesti, aga nüüd saab nendega juba nõu pidada.
Pajumäe talu tootmine on tunnustatud olnud kaks aastat. Enne seda tehti neli aastat tunnustamata kaupa ja müüdi asutustes. Meiereindus hakkas sellest peale, et kui uus laut valmis, kukkus piimahind 3.40 pealt 1.10 peale. Jäi üle tootmine lõpetada või siis midagi välja mõelda.
“Hakkasingi saunas küttega põrandal tegema tavalises piimajahutis esimest jogurtit,” meenutab perenaine. “Lüpsin lehmad, tegin toote ja küürisin pärast nõusid, sest need polnud ühekordselt kasutatavad. Hiljem hakkas Arvo tegema jogurtit ja mina jäin müügi peale. Kuid ikka jäi päevast puudu, tulin öösiti kell kaks pakkimast.
Nii tuligi võtta lüpsja ja meiereisse töötajad.”

Teadus andis mõtetele tiivad

Arvo Veidenbergi mõtted on lennukamad kui keskmisel maamehel. Unistamisjulgust on andnud pikk teadlasepõli, kuhu mahub ka viis aastat geneetikastuudiumi Moskvas Timirjazevi-nimelises botaanikainstituudis.
“Riskijulgust on teistest vist tõesti rohkem, mulle meeldib eksperimenteerida,” lausub ta. “Tegime esimese Eesti külmlauda. Keegi ei uskunud, et lehm elab talve üle. Enne seda juurutasime vabapidamist, mida teistel polnud.”
Enne talupidamist töötas Veidenberg aastaid Polli aiandusinstituudis. Seal kohtus ta ka Saarema neiu Annikaga, kes pärast Räpina aiandustehnikumi oli tööle suunatud.
Veidenbergid on osanud oma talu täpse kellavärgina tiksuma panna, aga ka hoolitseda selle eest, et nende veri Mulgimaal kestaks – peres on sirgumas viis poissi.
Andres (22) lõpetas Tartu ülikoolis geenitehnoloogia, Viljar (20) õpib maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist, Ingvar (18) ja Indrek (15) on koolipoisid ningpesamuna Karl-Hendrik (5) talulaps.
Vanemate rõõmuks on üks viisikust, maaülikooli poiss Viljar avaldanud soovi kord talupidamine üle võtta.