0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 





Talumees Veidenbergi saavutused

Maamajandus 07.2007, Heiki Raudla

http://paber.maaleht.ee/?page=21714&grupp=maamajandus&artikkel=25

Omal ajal said Veidenbergid Pajumäe talu võitluses iseseisva
Eesti eest. Pajumäe praeguse peremehe elu aga on võitlus Eesti talu eest.

Mõni päev enne seda, kui Abja talunik Arvo Veidenberg oma 65. sünnipäeva
tähistas (24. juunil), valiti ta järjekordselt Eestimaa Talupidajate Keskliidu
(ETKL) juhatuse esimeheks. “Konsensuse alusel,” nagu kinnitas ETKL-i peadirektor
Kaul Nurm pärast uue juhatuse valimist.

ETKL-i juhtide arvates on Pajumäe
talu peremees just sobiv inimene Eesti talupidajaid esindama.

Kaul Nurme
sõnul on talupidajate liidri nagu iga teisegi liidri ülesanne organisatsiooni
tugevdada ja liikmete huvide eest seista. Veidenberg on oma ülesannete kõrgusel:
tema isiksusel on olnud talunike koostöö ja üksmeele hoidmisel (kui vaja, siis
ka parandamisel) tähtis roll. Tal on autoriteeti, sest esiteks on ta
tegevtalupidaja, teiseks haritud talupidaja ning kolmandaks julge ja enesekindel
talupidaja, kelle nimega seostub Eesti esimene vabapidamisega külmlaut, lehmade
suur piimatoodang ning talumeierei.

Puukoolist külmlaudani

Talupidaja sai Läti piiri ääres Abja-Vanamõisa külas elavast Arvo
Veidenbergist 1989. aastal, kui ta taastas asundustalu, mille tema isa oli
saanud Vabadussõjas osalemise eest.

Talude taastamise ajal töötas Arvo
Veidenberg teadurina Polli katsebaasis. See ongi peamine põhjus, miks ta rajas
tallu kõigepealt puukooli: kasvatas viljapuid ja roose. Lehma peeti eeskätt
selleks, et sõnnikut saada.

“Esialgu oli mõte tegelda aianduse ja
puukooliga,” meenutab talupidajate juht tagantjärele. “Aga selgus, et rahval
pole raha, ja istikuid osteti väga vähe. Sain aru, et piimatootmine on meie
kliimatingimustes perspektiivikam. Eesti põhiressurss on puhas vesi. Ja kui
vihma sajab, siis rohi kasvab.”

Veidenberg oli Eestis esimene mees, kes
oma lehmad külmlauta pani. Sügavallapanuga külmalaut valmis Pajumäel 1993.
aastal. Sügavallapanuga selleks, et rohkem sõnnikut saada, ning külm mitte
selleks, et loomi karastada, vaid et võimalikult odav lahendus leida.

Selle aja loomakasvatajad ütlesid Veidenbergi uudset ideed kuuldes, et nii küll
teha ei tohi. Tegelikult jõudis külmalauda idee Eestisse põllumajandusülikooli
teadurite kaudu. Üks autoriteetne tegelane, kes oli selliste
loomapidamistingimustega Ameerikas tutvumas käinud, oli professor Olev Saveli.
Eesti katselaut pidi tehtama küll mujale, aga kuna see jäi raha puudusel
tegemata, oligi Pajumäe talu külmlaut Eestis esimene.

Soov võimalikult
säästlikult talutootmine käima lükata oli ka peamine põhjus, miks sai Pajumäest
hiljem mahetalu. Algul polnud tootmise intensiivistamine rahaliselt võimalik,
aga tööjõudu oli, sest Abja linavabrik oli uksed sulgenud ning tegevuseta jäänud
töökäed tahtsid rakendust. Peremees koges, et sõnniku ja külvikorra
rotatsiooniga on võimalik edukalt toota, ning 2001. aasta kevadel sai Pajumäe
talu mahetootmise tunnustuse.

Talu käsutuses on pea pool tuhat hektarit
maad, millest on umbes pool põllud, ülejäänud karja- ja rohumaad ning mets.

Praeguseks on Pajumäel ehitatud kolm vabapidamisega külmlauta, lüps toimub
8-kohalisel tandemlüpsiplatsil. Praegu on käsil suure lauda rekonstrueerimine ja
söödahoidla juurdeehitus. Peremehe sõnul suurendab see 3,5 miljoni kroonine
investeering taas talu laenukoormust, aga kui ei investeeri ja tootmist ei
arenda, tuleb kõrvale astuda.

Head lehmad

Kui
lääne pool Euroopas peetakse sõnnikut loomapidamisega kaasnevaks tüütuks
lisakoormuseks, siis Veidenberg hakkas loomade arvu suurendama just eesmärgiga
rohkem sõnnikut saada.

Aga kui otsus piimatootmise kasuks langes, osteti
tallu 10 holsteini vasikat ning pandi alus hilisemale Eesti holsteini
eliitklassi aretuskarjale. Seda vaatamata sellele, et Lõuna-Eestile on
tradistiooniliselt omane punane kari. Hiljem lisandusid eesti maakarja veised,
millest sai I klassi aretuskari.

Praegu on talus veiseid 200 ringis,
nendest 90 on lüpsilehmad. Pajumäe talul on põhjust uhkust tunda nii oma
holsteini kui maakarja lehmade üle: Eesti holsteini karja näituselt “Viss 1999”
on toodud koju täiskasvanud lehmade klassis esimene koht ning Eesti maakarja
näitusel “Viss 2003” saadi samuti parim tulemus.

Aga juba varem, 1998.
aastal oli Pajumäe kari suurima piimatoodanguga kari Eestis: talu 35 lehma
lüpsid keskmiselt 8675 kg aastas. Praegu on piimakarja aastatoodang suurusjärgus
700 000 kg.

Piim karpi, ja turule

Kui lahvatas
Vene kriis ning piima hind kukkus 1.10 kroonile, pidas Pajumäe talu peremees
targemaks hakata ise piima töötlema ja müüma. Vanast lüpsimajast tehti piima
töötlemise ruum – talumeierei, kus hakati jogurteid ja kohupiimakreeme
valmistama.

Praegu valmib Pajumäe talu kaubamärgi all 7 sorti jogurtit ja
6 sorti kohupiimakreemi. Ka selles vallas on ette näidata häid tulemusi. Eelmise
aasta sügisel peetud Imavere piimapäeval tunnistati Pajumäe talumeierei
astelpajumoosiga jogurt parimaks piimatooteks.

Kvoodiaastal 2003–2004
toodeti oma meiereis 71 304 kg kohupiima ja 47 720 kg jogurtit. Praegu
töödeldakse 1,5 tonni piima päevas, mis on peaaegu kogu oma lehmadelt saadav
piim. Kuna Pajumäe on ümbruskonnas ainus mahetalu, töödeldakse ainult oma piima.

Väike kogus, mis oma töötlemisest üle jääb, läheb E-Piimale juustu
valmistamiseks. Juustu kavatseb Pajumäe pererahvas hakata samuti kohapeal tegema
– see on otstarbekas nišš eeskätt toodangu säilimise seisukohast. Pealegi asuvad
Tallinn ja Riia Abja-Vanamõisast ühekaugusel. Praegu on siht taotleda meierei
toodangule mahemärk.

Toodang leiab otseturustuse Pärnu, Viljandi, Valga
ja Tartu turul ning samade piirkondade laste- ja teistes toitlustusasutustes.
Suur osa toodangust läheb Pärnu pagaritele. Turgudel on oma müügikohad.

“Piimahind on paigas ja turg küllastunud, ainult kvaliteediga saab läbi lüüa,”
nendib mitmekülgne taluperemees, kes praeguste müügivõimaluste üle ei kurda.
Samas on ta arvamusel, et kunagi ei tohi olemasolevaga rahul olla, alati peab
edasi püüdlema.

Tekkinud on oma klientuur. Otsesidet tarbijatega peab
pererahvas väga tähtsaks, eriti tootearenduse seisukohast. “Üldiselt on meie
toodangut kiidetud, aga on ka märkusi tehtud,” tunnistab perenaine Annika. “Meil
on täispiimatooted ja tuleb ette maitsekõikumisi, seda eriti suhkrust, mis võib
olla erineva magususega. Üldse on inimestel erinevad maitsed.”

Mõtteid ja
kogemusi vahetatakse ka Eesti Piimakäitlemistalude Liidus, kuhu Pajumäe talu
kuulub. Pererahvas ei salga, et mitme toote puhul on teistelt tootjatelt šnitti
võetud. Aga igal tegijal on ikkagi oma käekiri.

Vahva vägi

Moodsaid hooneid, head karja, suuri saake ja oma tooteid võib pidada küll
märkimisväärseteks edusammudeks, aga kõige suuremaks saavutuseks peab Pajumäe
talu peremees seda, et talu on raskete aegade kiuste üldse püsima jäänud. On
suudetud üle elada hinnakõikumised, leitud oma tootmissuund ning tulnud oma
toodanguga turule.

Mõistagi kuulub peretalu juurde korralik talupere.
Suurt ja tegusat peret võib pidada Arvo Veidenbergi saavutuseks omaette. Pere
noorim võsu Karl-Hendrik on nelja ja poole aastane. 13-aastane Indrek õpib
põhikoolis, 17-aastane Ingvar gümnaasiumis, 19-aastane Viljar
põllumajandusülikoolis ning 21-aastane Andres Tartu Ülikoolis. Kõige vanem poeg
Eduard on õppinud arstiks.

Suvel on poegadest talutöödel suur abi, kooli
ajal lasub töö rohkem peremehe ja perenaise õlul. Iluaedniku haridusega
perenaise põhitöö on kauba laialivedu ja loomade seemendamine, ta on ka
lüpsiasendaja ning mängis võtmerolli jogurtitootmise käivitamisel. Talus on
üheksa palgalist.

Peretalu poolt

Arvo Veidenberg
on Viljandi Talupidajate Liidu asutajaliige ning aastast 1999 selle esimees.
“Missioonitunne,” põhjendab ta oma ühiskondlikku aktiivsust. “Keegi peab ju
talude asja ajama. Vale on kõrvale hiilida ja hiljem öelda, et mina selle asjaga
seotud ei olnud, kui midagi tehti või tegemata jäeti. On juhtunud, et maakonna
taluliit läheb laiali, kuna keegi ei ole nõus seda juhtima.”

Talude
taassünni päevil oli Abjas kaks taluseltsi, aga praegu pole Pajumäelt järgmise
talu suitsu näha ega koera haukumist kuulda. Lähim lehmakari on 7 km kaugusel.
Seetõttu pole karta karjade segunemist. Samas ei saa rääkida ka kohalikust
ühistust või talunike koostööst.

***

Miks ei taha
ühistuline tegevus Eestis hoogu sisse võtta?

Eestlastele võib
küll ette heita, et ühistegevus ei käivitu, aga E-Piim on Baltikumi ainuke
piimandusühistu. Käivitumas on koostöö lätlastega. Lätlased räägivad kadedusega,
et eestlastel on ühistu olemas, aga neil mitte.

Mis on talu
väärtus?

Talu on ühe isiku vastutada tootmisest müügini.
Räägitakse, et osaühing on kasulikum, aga ma tahan olla peremees – võtan riske
ja vastutan kogu oma varaga, aga jään peremeheks isegi turul oma müügikohas.
Talu on kõige puhtam omandisuhe, mis seob, kohustab ja annab peremehetunde. See
on minu valik.

Jääb mulje, et Eestis on kaks põllumajandust –
talud ja suurtootjad. On see normaalne?

Kõigepealt tuleb selgeks
teha, mis on Eesti norm. Meie, talunikud, ei pea seda normaalseks. Mul on nii
palju veiseid, et ma pole väike tootja, aga üle saja lüpsilehma ma ei plaani,
sest ma ei taha suurfarmis elada.

Kas on normaalne, kui me Euroopas
kolhooside süsteemi kujundame? Kas me tahame maale kolhoosikülasid? Sest töölisi
tuleb ju kuhugi majutada.

Kust jookseb piir suur- ja väiketootja
vahel?

Asi pole suuruses, vaid omandisuhtes. Talutootmine pole
kõige efektiivsem põllumajanduse viis, aga Euroopas pole probleem toiduainete
puudus, vaid see, kuhu toodang panna. Talu ei tooda ainult piima ja vilja, vaid
keskkonda ja maastikku.

Siiani olid kõik linnamehed miskitpidi maaga
seotud, aga see side kaob ära, sest maal elavate inimeste protsent jääb väga
väikeseks.

Kuidas päästa Eesti talu?

Vaja on
poliitilist tahet. Aga ka selle olemasolul oleks talusid keeruline päästa, sest
inimeste suhe maaga on kadumas. Maad on suurfirmade, suuresti välismaalaste
käes. Nende käes, kes rohkem maksavad.

Talu seob eestlast maaga. Oma kodu
nii kergesti ära ei müüda, ükskõik kui palju raha pakutakse. Tähtis, et ühiskond
mõistaks talude vajalikkust. Miks makstakse Euroopas põllumeestele tohutuid
summasid? Mitte niivõrd selleks, et toitu saada, kuivõrd selleks, et maa oleks
korras.

Mis hinnaga teie oma maa maha müüksite?

Ma pole sellele mõelnud. Mul on pere, ma olen ise vana mees, aga mu naine on
noor ja lapsed kasvavad. Kodu müümine pole lihtne.

Investeerin talusse ja
arendan seda perspektiivitundega, lootuses, et kasvõi üks lastest siin jätkab.
Kui olukord väga viletsaks kisub, ajan nad siit ise minema.