0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 

 

 

Pajumäe talu tegi Lõuna-Eesti kõige parema magustoidu 

Sakala 14.03.2008 lk 6, Gert Kiiler

http://www.sakala.ajaleht.ee/140308/esileht/5032470.php

Esmaspäeval valiti Tartus Lõuna-Eesti väikeettevõtete parimaks magusaks toiduaineks füüsilisest isikust ettevõtja Arvo Veidenbergi Pajumäe talus toodetud mahe vaniljekreem astelpajukastmega.

Tegemist oli esimese korraga, kui Eesti toiduainetööstuse liit korraldas piirkondliku mõõduvõtu, seni oli ta korraldanud vaid üle-eestilist võistlust «Parim toiduaine».

Võib-olla just ettevõtmise uudsuse tõttu oli Pajumäe talu ainus Viljandimaa väikeettevõte, kes sellel osales. Ja temagi otsustas konkureerida viimasel hetkel, pärast seda, kui toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp Arvo Veidenbergile isiklikult oli helistanud.

Tunnustus on hea reklaam

«Ma ei tea, kuidas mul see info kahe silma vahele oli jäänud,» nentis Arvo Veidenberg ning tunnistas, et tal on võidu üle väga hea meel.

Üle-eestilisest parima toiduaine võistlusest polnud Pajumäe talu seni osa võtnud.

«Meiesugusel väiketootjal on raske suurte seas midagi saavutada,» põhjendas ta. «Niisugune piirkondlik voor on aga hea võimalus ennast näidata.»

Parimaks toiduaineks valitud toode pääseb automaatselt osalema suurel tootevõistlusel «Parim toiduaine 2008», samuti võib ta toote pakendil edaspidi kasutada märki «Parim toode Lõuna-Eesti väikeettevõttelt 2008».

Piirkondlik voor kui hüppelaud

Veidenbergi sõnul on säärane tunnustus väga oluline, sest võimaldab saada tasuta reklaami.

«See 500 või 1000 krooni, mis ühe toote kohta osalemistasu tuleb maksta, pole suur kulutus, võrreldes sellega, mis kasu võib õnnestumise korral saada,» rääkis ta.

Veidenbergi hinnangul võis Pajumäe kreemi edu põhjus olla see, et ühelgi teisel Eesti firmal pole analoogset mahetoodet praegu kõrvale panna.

Miks aga osales võistlusel Viljandimaalt ainult üks väikeettevõte? Sirje Potisepa arvates võis see tuleneda asjaolust, et väikefirmad polnud esimest korda korraldatud piirkondlikul mõõduvõtul osalemiseks valmis.

«Minu kolleegid helistasid läbi kõik potentsiaalsed Viljandimaa väikesed toiduainetööstused ja kõige rohkem kuulsid nad vastuseks, et pole uut toodet, mida esitada,» rääkis ta.

Teise põhjusena tõi Potisepp välja väikefirmade tagasihoidlikkuse. «Mõeldakse, et mis me ikka sinna lähme, mis see meile annab.»

Potisepa ütlemist mööda oli ka neid, kes lubasid järgmisel aastal osaleda.

«Vahest ei osalenud paljud tootjad võistlusel seetõttu, et nad ei taju toidumärkide kasulikkust oma kaubale. Tootja hakkab märkide järele elulist vajadust tundma siis, kui tarbija teeb ostueelistusi nende järgi. Märgistatud toode on ju ühtlasi kvaliteedi garantii,» mõtiskles ta ning tõi näiteks põhjanaabri Soome, kus kvaliteedi näitajaks on saanud luigemärk.

Potisepa meelest on parima toote märgi saamine suurepärane alus, jõudmaks oma kaubaga ka suurte ketipoodide lettidele. Näiteks mullu aasta parimaks toiduaineks valitud Soja tofukuubikud osaühingult Soja Baltic Foods on teinud aasta jooksul tõelise läbimurde.

«Loomulikult tuleb ettevõtjal pärast tunnustuse pälvimist aktiivselt edasi tegutseda: müügiosakond peab märgi saamist ära kasutama ja selle nähtavaks tegema. Need ajad, kui midagi niisama juhtus, on möödas,» tõdes Potisepp.

Ühe võimalusena võistlusel osalemisest otsest kasu lõigata nimetab ta koostöös nelja Selveri ketti kuuluva kauplusega parima toiduaine päevade korraldamist.

Eestis liiga palju märke

«Otsustasime väiketootjatele piirkondlikke võistlusi korraldama hakata pärast seda, kui suure võistluse analüüse tehes selgus, et nad ei ole sellel aktiivselt osalenud,» kõneles Sirje Potisepp. «Kindlasti oli üks loobumise põhjus ka hind. Piirkondlikul võistlusel osalemise tasu on ettevõtjatele soodsam.»

Potisepa hinnangul on praegu probleemiks seegi, et Eestis on liiga palju tooteid esile tõstvaid märke ning seetõttu on asi tarbijale segane. Peale toiduliidu jagatava märgi «Parim toiduaine» on kasutusel tarbijale enim tuntud märkidest veel pääsukesega «Tunnustatud eesti maitse» ja ristikuga «Tunnustatud maitse», samuti märk «Kasvatatud Eestis» ja «Ökomärk».

«Et saada endale sama tugevat ja ühtset märki, nagu on Soome luigemärk, tuleb riigil tarbijate teavitamises suur töö teha,» nentis Potisepp.

VÕITJAD

«Parim toiduaine Lõuna-Eesti väikeettevõttelt 2008»

• Soolased toiduained:

1. Osaühingu Nopri Talumeieri mädarõikavõie

2. Osaühingu Paadi Pagar tume rukkileib Mardi

3. Osaühingu Nopri Talumeieri sõir

 

• Magusad toiduained:

1. Füüsiliselt isikust ettevõtja Arvo Veidenbergi Pajumäe talu mahe vaniljekreem astelpajukastmega

2. Osaühingu Delibalt Production MuMa glasuurkohuke trühvlilisandiga

3.-4. Osaühingu Delibalt Production MuMa glasuurkohuke küpsise ja jõhvikamarjamoosiga

3.-4. Aktsiaseltsi Värska Vesi rabarberi Värska Plus

 

• Ära märgiti aktsiaseltsi Lihameister Viie Päeva suitsuliha (toonitati ehedat suitsuliha maitset ja lihtsust) ning osaühingu Luke Farmimeierei hallitusjuustudest valgehallitusjuust Breti Brie köömnetega.

Allikas: Eesti toiduainetööstuse liit

Minister: võistlus võiks motiveerida

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on rõõmus, et võistluse «Parim toode Lõuna-Eesti väiketootjalt» võitis Viljandimaal valminud toode, samas on tal kahju, et ettevõtmises ei osalenud rohkem siinseid väikeettevõtteid.

«Võib-olla ei jõudnud neile info õigel ajal kohale,» oletas ta.

Hea võimalus reklaamiks

Kuuldes, et suurel osal siinsetel firmadel polnud oma sõnul uusi tooteid, millega mõõduvõtul osaleda, arvas Seeder, et just niisugune võistlus võiks motiveerida ettevõtteid uute toodete peale mõtlema.

«Kui võistluse ümber on avalik huvi ja ka meedia kajastab seda, on see ju parim võimalus endast avalikkusele märku anda,» rääkis ta. «Regionaalsete voorude korraldamine on väga õige mõte.»

Vaja on kokkulepet

Seeder on nõus Eesti toiduainetetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepa arvamusega, et praegu ajab toiduaineid tunnustavate märkide suur hulk tarbija segadusse.

«Kui ma põllumajandusministri ametisse astusin, oli minu sõnum nende märkide jagajatele, et neid on liiga palju. Iga märgi jagaja oli aga huvitatud, et riik just tema oma toetaks,» kõneles ta.

Seedri hinnangul on märkide jagajatel tarvis kas isekeskis või koos ministeeriumi esindajatega kokku leppida need paar-kolm ühist märki, mida võiks hakata jõulisemalt teadvustama. «Siis leiaks kindlasti ka võimaluse, kuidas riik saaks omalt poolt asjale kaasa aidata.»