Ellu on jäänud kõige võimekamad talud

Sakala 30.12.2008,
Helgi Kaldma


http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=63035




Eesti talupidajate keskliidu ja Viljandi taluliidu juhatuse esimees,
Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg, mille poolest oli hiljuti Paides
korraldatud talupidajate kongress oluline?

Eesti talupidajate
keskliit lõpetab alati aasta kongressiga. Seekord rääkisime 20-aastasest talust
ja tema tulevikust.

Läinud aega peegeldavad arvud. Tänavu taotles 17 400
talu PRIA-st, see on põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist
pindalatoetust. Samal ajal on teada, et 6000 talu sissetulek on suurem kui kaks
ESU-d. See Euroopa suurusühik näitab majanduslikku efektiivsust (võrdub 1200
euroga). 2000 talu on omakorda säärased, kus toodetakse turule ja elatutakse
sellest. Tipptegijaid on ehk paarsada.

Mida nende arvude põhjal võib
järeldada?

Kakskümmend aastat tagasi, kui rõõmsal meelel taluelu
alustasime, ei osanud sellist pilti ette näha.

1994. aastal võttis
riigikogu vastu talutootmisele ülemineku otsuse. See ei jõudnud ellu. Veel
imelikum: juriidiliselt pole praegu isegi talu mõistet ja ka äriregistris pole
talusid, on FIE-d ehk füüsilisest isikust ettevõtjad ja osaühingud. Oleme talu
mõiste lahtiseletamist kakskümmend aastat oodanud.

Niisiis pole Pajumäe
talu ja teisi talusid olemas.

On FIE Arvo Veidenberg. Äri kannab minu
soovil nimetust Veidenbergi talu. Aga ma oleksin võinud panna talule nimeks ka
Pajumäe või mis tahes kolhoos.

Räägime veel Paide kongressist. Kas tõite
sealt kaasa positiivse või negatiivse mulje?

Ikka positiivse — koos olid
ju ühe mõtte kandjad, enamasti need, kes taluelu elavad.

Minister
Helir-Valdor Seeder rääkis sellest, et Eestis on taludesse kogu aeg positiivselt
suhtutud, kuigi need jäid algusest peale riigi toetuseta. Hardo Aasmäe nimetas
maad vääriselukeskkonnaks. Talupidajad olid Eestis üldse esimesed eraettevõtjad.

Kongressil tekkis idee hakata 22. jaanuari tähistama Eesti talu päevana,
sest 22. jaanuaril 1989 moodustati talupidajate keskliit ja kolm päeva hiljem
Viljandi talupidajate liit.

Olin sellel keskliidu asutamise koosolekul
sellessamas Paide kultuurikeskuses, kus äsja kongressi pidasime. Kakskümmend
aastat tagasi oli saal rahvast nii täis, et sisse ei mahtunud. Astusin rõdule.
Kui sinimustvalge saali kanti, läksid kõigil silmad märjaks. Pika Hermanni
tornis sel ajal veel Eesti lippu polnud.

Maal on praegu kõige muu kõrval
rasked logistilised probleemid. Korras raudteest oleks maaelule olnud suur abi.

Kongressil jagati ka tänumedaleid, ühe neist saite teie.

Välja jagati
51 Saaremaa dolomiidist medalit. Viljandimaalt olid peale minu saajate hulgas
Tiina Sisa, Viktor Leis ja Anton Peek.

Kakskümmend aastat tagasi
asutasime talusid suurte lootustega. Müts maha nende ees, kes on ellu jäänud.
Mulgi saab sügisel ametlikult kakskümmend aastat Pajumäe talu peetud.

Missuguseks kujunes Pajumäe talu aasta?

See aasta oli raske kõigile, sest
kokku juhtusid nii ilmastikust tingitud kui majanduslikud raskused. Praegu on
teravilja- ja piimatootjad suure surve all. Aastad pole vennad: eelmine oli
igati soodne ja ehk on järgmine tänavusest parem.

Pajumäe talul on 80
lehma, neist üle 60 on parajasti lüpsil. Meie enda meierei seisukohalt on
tähtis, et piima laekuks ühtlaselt aasta läbi. Kogus võiks suuremgi olla, kuid
mahepiima pole kusagilt juurde osta. Mahepiimale üle minnes kaotasime
kogutoodangus iga lehma pealt paar tonni, praegu saame aastas keskmiselt 7000
kilo piima.

Vilja oli maas ligi paarilsajal hektaril. Kümne hektari jagu
jäi siiski ka põllule — sead rikkusid paar metsaäärset kaerapõldu nii ära, et
polnud midagi koristada. Mahedast suvinisust oleksin tänavu head raha saanud,
kuid ei pääsenud õigel ajal põllule.

Teen karjale muljuriga viljasilo,
loomad on sellega väga rahul. Seekordsel vihmasel koristusajal oli sellest
tehnoloogiast suur abi. Kuivatasin ainult seemnevilja.