0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 

 

 

 

Õppepäeval Pajumäel

 

 

Harama (Tallinna Lihatööstuse ja ühistu infoleht), jaanuar 1994, lk2, Linda Kivisild

«Seal, kus Läti piir Viljandimaal keeruga Eestimaa sisse ulatub, ongi piinu maad,» võib Arvo Veidenberg oma majapidamise igaühele kätte juhatada. Kahe riigi piir koos talu piiriga läheb siinkohal läbi raba, kolmest küljest piiravad talu metsad ja naabreid on siinkandis üsna vähevõitu.

15. detsembril lehvis Pajumäe õue lipuvardas sinimustvalge ja õu oli täis sõidukeid. Peretoas pika laua ääres istus koos veerandsada inimest, kes olid kogunenud siia Eesti Rohumaade Ühingu esimesele õppepäevale.

EESTI NIIDU JA KARJAMAA ARENDAMISE ÜHING

 

oli juba omaaegses Eesti Vabariigis, kuid tema tegevus lõppes 1940. aastal. Läinud kevadel läks korda ühing taasasutada ja veidi lühema nime all tegutseb see nüüd edasi.  Nõudeks  ühingusse kuulumisel on, et iga liige oma aktiivsuse ja tegevusega toetaks ühingu ettevõtmisi ja eesmärke.

Ühingu eesotsas on viieliikmeline juhatus, presidendiks professor põllumajandusdoktor Hindrek Older, asepresident on põllumajanduskandidaat Jaan Liiv, juhatuse liikmed EPMÜ rohumaaviljeluse ja botaanika õppetooli juhataja professor põllumajanduskandidaat Rein Viiralt ning talupidajad Arvo Veidenberg ja Kalle Kits.

Talunikke on ühingus esialgu vaid mõni, põhiliikmeskond on teadlased, õppejõud, ühistutes töötavad asjatundjad. Aga kindlasti on see vajalik ühendus ka talumehele. Sest nagu ütleb prof. Older, on ühingu põhieesmärk  harida oma liikmeid praktilise rohumaaviljeluse alal. Kokku saadakse edaspidi ikka põhiliselt taludes ning paljalt teoreetilisi õppepäevi plaanis pole. Selge see, et kui talus pole korras rohumaad, ei edene seal ka loomakasvatus.

Esialgu on kavas käia koos neli korda aastas. «Kui see koormavaks osutub, eks siis saame harvemini kokku,» arvas Hindrek Older enne õppuse algust. Aga esimese õppepäeva lõpul oli küll igaühele selge, et neljast korrast võib hoopis vaheks jääda. Hoolega kuulati nõuandeid, mida jagasid EPMÜst peale Rein Viiralti veel nimetatud õppetooli dotsent põllumajanduskandidaat Argaadi Parol (mõlemad kõnelesid liblikõielistest heintaimedest karjamaal) ja sama õppetooli assistendid põllumajandusmagistrid Toomas Laidna ning Rein Lillak (mõlemad lutsernisortidest, eriti uuest sordist «Karlu»). Prof. Olderi kolleeg Eesti Maaviljeluse Instituudist tehnikakandidaat Riho-Jaak Sarand kõneles piimhappebakteritest. Raplamaa Lepiku talu peremees Hurmas Kauri rääkis oma kogemuste põhjal sellest, kuidas märga muljutud vilja konserveerida. Siloproovid olid tal kaasas ja igaüks võis silo meeldivas maitses ning lõhnas veenduda. Esimese peremeheaasta kogemustest kõneles Reimo Kaasiku Järvamaalt Kaasiku talust ja sõna said teisedki. (Prof. Olderi sõnavõtu ülevaate toome ära järgmises ajalehenumbris.)

Miks esimesele õppepäevale sõideti nii kaugele? Selleks oli tõepoolest põhjust, sest Vanamõisa küla Pajumäe talu vabapidamisega külmlaut on praegu küll ainus omalaadne Eestimaal. Kõigepealt saigi sõna peremees

ARVO VEIDENBERG.

 

Talu hakkas ta pidama neli aastat tagasi, kui isa eluring lõppes ja koju jäi 70-aastane ema üksinda. Siis tuli EPAs agronoomia eriala õppinud poeg isatallu, kaasas Räpina Sovhoostehnikumis iluaednikuks õppinud abikaasa Annika. Mõlemad olid seni töötanud Polli Katsebaasis ja tegelnud hoopiski puuviljandusega. Roosidest ja viljapuudest kõigepealt alustatigi ja esimesed sissetulekud saadi istikute müügist. Aga puukool vajab rohkesti sõnnikut ja seepärast otsustati tallu muretseda lüpsilehmad, kes vabapidamisega laudas peale piima ka head sõnnikut annaksid.

 

 

 

 

See Veidengergide perepilt pole tehtud just viimaste jõulude ajal, siit puudub kõige noorem perepoeg, keda pildistamise ajal veel polnudki. 1993. aasta lõpul istusid isa-emaga jõulukuuse all juba koolipoisid Andres ja Viljar ning kodused väikemehed Ingvar ja Indrek.

 

«Oma karja vedasin kokku «Ziguliga», ikka paar vasikat korraga,» meenutas peremees. Kultuurkarjamaa alla läks kohe 10 ha, sest lüpsikari vajab korralikku rohu maad. Teine 10 ha sai teravilja alla, sest on ju vaja muudki sööta. Pealegi on siinses majapidamises väga tähtis saada põhku. Oma maast — isakodus on seda vaid 15 ha – ei jätkunud ja rendile võeti lisaks 70 ha põllumaad.

 

Lüpsikarjas on praegu 25 lehma, sama palju on noorloomi. «Piimakarjaga tasub tegelda vaid siis, kui on väga hea kari ja piim läheb kõrgemasse sorti,» on peremees veendunud. 1992. aastal oli lehma keskmine piimaand 5948 kg ja piim kuulus kõrgemasse sorti. Läinud aastal läks toodang veidi alla, sest kolhoosi pärandina saadi üheksa lehma vanapere varandust. Nendest kolm viidi kohe lihakombinaati, kuus allesjäänud sarvekandjat tõmbasid karja keskmise väljalüpsi 5500 kg piiri peale.

 

Karja põhisööt on silo. Talus kasvab kahekümnel hektaril hea ristik, mida rõuku panna kuidagi ei jõua ja nii sundis elu ise silo tegema. Konservantide abil on silotegemine alati õnnestunud ja silo söövad nüüd meelsasti nii lehmad kui mullikad, ka sead ja lambad. Tõsi küll, kõigist 22 lambast jäädi ühe ööga ilma. Küllap läksid need huntide saagiks, sest hommikul leiti lambad murtuina siruli. Õnnetustest Arvo Veidenberg pikemalt ei räägi, kuigi neid on olnud teisigi.

 

Pajumäel on esimese klassi mustakirju tõukari. 50-peatise karjaga muidugi ainult oma perega hakkama ei saa, kasutatakse abitööjõudu. Perenaise Annika hooleks on peale kõige muu neli tulevast noorperemeest ja suviti nõuab hoolt puukool. Muidugi on jõudumööda abiks vanaema.

 

Talus on pooleli maaparandus. Töid teeb Kilingi-Nõmme AS «Taime» ja finantseerib Viljandi maaparandusbüroo. Kuid läinud aastal rahad lõppesid ja töö seiskus. Seetõttu pole looduslikke rohumaid talus praegu ühtegi hektarit. Oma rahaga uudismaa tegemine läheks aga liiga kalliks — vaid ühe hektari uudismaa künnile kulus ligi 800 krooni ja selle töö jättis peremees pooleli. «Aga vähemalt võsa enam ühestki aknast ei paista, kui metsa poole vaatan,» on Arvo Veidenberg rahul. Mets ongi talule olnud suureks toeks. Raiepiletid saadi küllalt odavalt ja kogu uue lauda ehitamiseks vajalik materjal on pärit oma metsast. «Ainus lahendus ongi praegu see, et peame kõike õppima võimalikult odavalt tegema,» on peremehele selge.

 

Ränk on vaadata, kuidas paljud põllud sööti on jäämas, küntud maa on umbrohtunud ja varsti  on seal  võsa peal.  Mis sääraste maadega üldse enam peale hakata, tõdesid mehed mõtlikult. Aga kui maad targalt kasutada, tasub ta heldelt. Arvo Veidenberg külvas kaks kotti «Capella» hernest ja sai saagiks 20 kotti! «Tuleb valida õiged sordid,» on ta veendunud. Kogu põldhein  on siin talus ristikurohke.

 

ÕPPEPÄEVA PÕNEVAIM OSA

 

möödus karjalautades. Kui veerandsada inimest end vabapidamisega lüpsikarja  söödakäiku  mahutasid, polnud üldsegi kuulda ärevat ammumist nagu kolhoosilaudast meelde jäänud, kui sinna võõras sisenes. Karja ette külaliste vastu seadis end suur juhtloom, kes seisis seal «külastusaja» lõpuni, teised hoidsid viisakalt tahapoole.

Lehmad saavad söödakünast isu järgi silo ja lisaks heina, lauads on automaatjootjad ja lakukivid. Sooja vett tehakse elektriboileriga. Masinlüpsiks on neli lüpsikohta ja sinna tuleb lehmi ajada, küll peavad nad aga ise järjekorrast kinni. Lüpsilt tagasi tullakse omapäi.

 

«Ameerikas nägin lauta, kus lehmad tulid lüpsile vile järgi», meenutas prof. Older.

 

Lüpsilaut on parajasti nii suur, et ühest ruloonpallist jätkub allapanuks kogu laudale. Allapanu eest peab hoolitsema iga päev, sõnnikut koristatakse traktoriga iga poolteise kuu järel. Esialgu oli küll plaanis vaid üksainus suur sõnnikuvedu aastas, aga põrandapind oleks siis pidanud olema hoopis suurem. Ehk õnnestub ühekordne koristamine uues karjalaudas, loodab peremees.

 

VABAPIDAMISEGA LAUDAS

 

tuleb kindlasti meeles pidada seda, et talvel ei toodaks lauta uusi loomi, nendega ei harju vanad ära ja võivad hakata pusklema. Kindlasti peavad kõik loomad olema nudid. Aga ühekuusel vasikal olevat sarvemükse üsna lihtne kõrvetada, nii et need enam kasvama ei hakka, kommenteerisid asjatundjad sealsamas.

Praegune Pajumäe lüpsikarjalaut on vanast ümber ehitatud ja pole päris säärane nagu peremees soovib. Uus laut, mis on kerkinud kodust paarisaja meetri kaugusele ühe vana talu asemele, on juba’ehitatud omaette projekti järgi. «Sellest tuleb parim laut Eestimaal,» arvab Hindrek Older.

Eeskuju uue lauda ehitamiseks on saadud Saksamaalt, Soomest ja Rootsist, kus Arvo Veidenberg ise käinud. Külmlauda ehitamise algataja on EPMÜ ehituse õppetooli juhataja prof. Jaan Miljan, kelle juhendamisel projekteeris lauda Mati Laurson. Töö käigus olid nõuga abiks veel Talupidajate Keskliidu nõunik Igor Kalmet, Vana-Võidu nõuandeühistu «Talupiim» nõunikud Heldur Laumets ja Raivo Mändmaa, samuti talu külastanud Saksa ja Hollandi konsulendid. «Asi oli uus ja risk suur,» selgitas peremees.

Laut on mõeldud 30 noorloomale. Lauda pikkusi ja ka üldlaius on 20 m, millest koresöödahoidlale jääb 3 m, loomade jalutuskäigule koos sõimedega 4, sööötmiskäigule 3 ja sügavallapanuga puhkealale 10,5 m. Lamamisala tuleb siis igale loomale 6 m. Lauda suurim üldkõrgus on 8 m, fermideni 6 m, sõnniku mahutamiseks ettenähtud vundamendi kõrgus on 1,2—2 m, kuna laut asub kallakul. Loomade joogivesi saadakse olemasolevast vanast kaevust, mis õnnestus jätta lauda ühte otsa ja mida talvel soojustada saab. Praegu on laudaasukateks noormullikad ja tiined mullikad ning lehmad, kes õigel ajal teise lauta lüpsikarja juurde viiakse. Ka päris pisikesed vissid elavad esialgu lüpsikarja juures eraldi aedikus. Elama jäetakse vaid lehmvasikad, härjavärssi tänapäeval kalli jõusöödaga nuumata ei tasu.

 

Esimesel pilgul näib lausa uskumatu, kui mõnusalt loomad end karges talveõhus tunnevad. Laudas magatakse öösel, päevaks lastakse loomad lauda lõunapoolsel küljel olevasse jalutuskäiku. Siin on söödaküna ja söödakäik traktorile. Suured ja väikesed mullikad eraldatakse söögiajaks väravaga. Suvel on loomad ööpäev läbi karjamaal, seal kohanevad kergesti ka uued loomad.

 

Põllumaj andusülikoolis projekteeritakse Pajumäe talule veel teist sarnast lauta koos lüpsiblokiga 60 lüpsilehmale.

VABAPIDAMISEGA KÜLMLAUDAS

 

kehtivad reeglid: siin ei tohi olla tuuletõmbust, sisse ei tohi sadada vihma ega lund ning looma ase peab alati olema kuiv.

 

Mitu meest esitasid külmlauda kohta asjalikke küsimusi ja küllap jõudis nii mõnigi kindlale otsusele: uue lauda ehitan just säärase. Igatahes Hurmas Kauri ütles välja, et temal ongi vabapidamisega külm-laut juba kerkimas. Vabapidamisega külmlaudal on Eestis tulevikku, selles veendus iga õppepäeval käinu.

Õppepäeva lõpus avaldati tänu nii kokkusaamise korraldajatele kui ka pererahvale, kes veerandsada huvilist lahkelt vastu võttis ja ka lõunalauas oma talu andidega kostitas. Arvo Veidenberg omalt poolt pidas säärast kokkusaamist oma katuse all suureks tunnnustuseks. Ettevõtmine oli kasulik kõigile.