0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 

Kirjud lehmad ja punane muld

 

 

Eesti Maa, 5. juuni 1995, lk 8-9, Liis Sammler

 

Viljandimaa on ligikaudne piir Eesti kahe levinuima karjatüübi vahel. Kui põhja- ja Kesk-Eestis peetakse mustakirjut karja, siis Lõuna-Eestis on alates Mulgimaa keskosas ülekaalus punased lehmad. Üks erand on Pajumäe talu Abja vallas, paar kilomeetrit Läti piirist.

 

Talu peremees Arvo Veidenberg, põllumajandusülikooli agronoomipaberitega lõpetanud mees, kes peab isatalu kuuendat aastat. Peamine tootmissuund on piimakarjakasvatus: lüpsilehmi on 26, järelkasvu kaks korda nii palju. Arvo Veidenberg kuulub ka Eesti Mustakirju Karja Aretusühistu juhatusse. Kari on vabapidamisel, lüpstakse lüpsikojas. Keskmine piimatoodang on 7683 kilo lehma kohta aastas, rasv 3,78, valk 3,25. Piima eest maksab Mulgi Meier keskmiselt 2,40 krooni. Maad on talul 250 ha, külvi all sellest 100.

 

Saaremaal maapaos

Agronoomia tundub olevat pärandatav eriala: sageli on agronoomist isal agronoomist poeg. Nii ka Veidenbergidel. Praeguse peremehe isa oli samuti agronoom, kes töötas sordiaretus-katsepunktis. Kulakuperena saadeti nad välja ega lubatud kodukohta naasta. Nii elati aastaid Saaremaal maapaos. 1990, kui Arvo talu pidama hakkas, oli maja veel püsti, kuid muudest hoonetest oli vähe säilinud. Nagu taludes tavaks, alustati laudaehitusest.

1940. aastal sündinud peremees mäletab siiski midagi ka tollest esimesest taluajast: ta on siin karjas käinud ja hobusega põldu rullinud. Talu ei olnud tollal suur, vaid tavaline asundustalu. Siiski asus see mõisasüdame lähedal ning seal olid ühed piirkonna parimad maad. Punast savimulda peab peremees selle piirkonna kohta piisavalt mullakaks.

 

Sõnniku pärast lehmi pidama

Enne talupidamist töötasid Veidenbergid Polli aiandis, tegelesid õunapuukasvatusega. Koos abikaasa Annikaga (32) taheti hakata pidama puukooli ja aiandustalu. Loomapidamisvajaduse tingis see, et aiandus vajas sõnnikut.

„On ikka mees, hakkas sõnniku pärast lehmi pidama,” naervat peremehe sõbrad vahel praegugi, kui Pajumäel on üks Mulgimaa suurimaid talukarju ning loomapidamine saanud talu põhitootmissuunaks. Algul peeti lehmi lõas ja sõnnik veeti välja iga päev. See olnud pigem läga, korraliku sõnniku saab ikka sügavallapanulaudast. Seejärel lasti loomad lauta lahti. Siis tekkis kevadeks sõnnikut nii palju, et lehmad olid lae all. Praegu veetakse sõnnikut lüpsilaudast välja iga poolteise kuu tagant. Noorkarjalaut on uuem ja suurem, sealt läheb sõnnik kopa ja sõnnikulaotajaga põllule. Sügavallapanuks kulub peremehel tuhat põhurulli aastas.

Kavandatud puukool on samuti olemas. Sellega tegeleb perenaine ning palgatud abitööjõud. Tol ilusal maipäeval, kui Pajumäel käisime, õitsesid parajasti kirsid.

 

Sõiduautoga kokku toodud kari

„Olen oma karja Žiguliga kokku vedanud,” ütles peremees. See käis nii, et auto tagaiste oli välja võetud ning korraga mahtus sõitma kaks vasikat.

Oma karja hakati kasvatama ostetud vasikatest. Esiteks on vasikat odavam osta kui lehma, teiseks saab pererahva arvates omakasvatatud vasikast parema lehma.

Esimesed kümme vasikat toodi kuue aasta eest Tihemetsast. Juurde on neid ostetud Vändrast, Piistaojalt ja mujalt. Nüüd on juba olemas oma järelkasv, nii et ostmise vajadus on väiksem. Annika õppis ära ka seemendamise ning jaanuarist saadik pole seemendaja talus käinud. Algul suhtus mees aednikust proua seemendajavõimetesse kahtlevalt, nüüd hakkavat Annika arvamust mööda juba usaldama.

Veidenberg on ilmselt Eesti ainuke talupidaja, kes on oma karja täiendanud ka embrüosiirdamisega. Ta leiab, et kui see poleks nii kallis, oleks see kõige kiirem võimalus talukarjade taseme tõstmiseks. Neli embrüomullikat lähevad tänavu seemendamisele.

 

Elu nagu Veidenbergi vasikal

Kuigi viimasel aastal on palju tutvustatud ja propageeritud vabapidamist, on sellel ikka nii ägedaid vastaseid kui ka tuliseid pooldajaid. Kahtlused on suurimad lüpsikarja puhul, vasikate väljaspidamise põhimõtted võetakse omaks kergemini.

Põhireegel on, et vasikas talub jahedat, kuid ei talu tuuletõmbust. Sellepärast soovitatakse vasikaboksid ehitada lauda lõunaküljele – täpselt nii, nagu on tehtud Pajumäel.

Vasikate jaoks on ehitatud lõunaseinata varjualune. Praegu on seal kolm boksi päris pisikeste ja paar natuke suuremate vasikate jaoks. Bokside ees on jalutus- ja söötmispaik. Ilusate ilmadega soojendab päike vasikate elamist üle poole päeva. Olemas on ka puust raamidel kileluugid, mis pannakse ette tugeva tuule või tuisu kaitseks.

Esimesel elukuul saavad vasikad lehmapiima, siis hakkavad sööma piimaasendajast, söödalisandist ja jahust tehtud segu. Vasikasööda koostisesse kuuluvad kaer, hernes, nisukliid ja mineraalid. Silma järgi hinnates tundub, et selle elu ja sööda peal on vasikad korralikult kasvanud ja arenenud ning tunnevad ennast hästi. Kui tavaliselt ütleb eestlane, et elu nagu kuninga kassil, siis Pajumäelt tulles tahaks öelda: elu nagu Veidenbergi vasikal.

 

Ehitus: puit ja lihtsad lahendused

Vasikaboksid ehitati sel talvel. Kuurialusest on pool veel vaba, sinna ehitatakse neid edaspidi juurde. Samal põhimõttel – ühest küljest avatud ja vaheseintega, on tehtud ka viljahoidla. Eraldi vahed on kaera, odra, herne jms jaoks, toiduvilja hoitakse mujal. Hoone oli algselt ehitatud garaažiks, ent viljal läks varjualust rohkem vaja.

Noorkarjalaut on selline, nagu Veidenbergi meelest võiks olla talu kõik loomakasvatushooned. See on kõrge puust hoone, mille sees on osa eraldatud heina- ja põhurullide hoidmiseks. Suurem osa on sügavallapanuga mullikalaut. Katusehari on ehitatud lahti, tuulte ja tuisu kaitseks on päris harjal siiski paar lauda. Lahti on ka üks räästaalune, et õhk laudast korralikult läbi käiks. Laua ühel küljel on lahtine söödakäik, kuhu on lihtne sööt traktoriga ette vedada ja pärast jäägid koristada. Söödakäigu mulgust pääsevad mullikad ka õue ja seal käisid nad kogu talve.

Pajumäe talu noorkarjalaut on põllumajandusülikooli poiste diplomiprojekt, tudengid käisid ise ehituse ajal vaatamas ja mõõtmas. Samasugune peaks tulema ka talu uus lüpsikarjalaut: sügavallapanuga külm vabapidamislaut väljas söötmise ning lüpsiplatsil lüpsmisega. See on noorkarjalauda kõrvale maha märgitud, ehitamist on seni takistanud rahapuudus. Uus laut on projekteeritud 60 lehma jaoks, vajadusel võib edaspidi juurde ehitada teise tiiva, mis mahutaks sama palju.

Nagu paljudel taludel, on Pajumäelgi laenud peal. Kogu olemasolev tehnika on ostetud. „Oleks ma mõnes kolhoosis kasvõi partorg olnud, oleks mõnegi masina erastada saanud,” kurdab peremees naljatamisi. Laenuprotsendid, maksmine töölistele metsas ja hooajatöölistele põllul, kõrgetasemelise karja söötmine – selle kõrvalt ehitusraha koguda hästi ei jõua.

Nii palju on siiski suudetud, et majale juurdeehitus teha ja välja ehitada ülakorrus, kus peremehetsevad neli perepoega.

 

Uus laut on ruttu vanaks jäänud

Praegu elab lüpsikari plokkidest ehitatud laudas, mis on aastate jooksul kohandatud vabapidamise jaoks. See on kitsaks jäänud ning ka lüpsiplats ei ole päris selline, nagu peremees unistaks. Laudauksed olid talv otsa iga päev lahti, tuule eest kaitses present. Lehmadel oli vabadus minna laudaesisele platsile, kuhu on ehitatud sööda- ja jalutuskäik. Esialgu söödeti laudas, siis ehitati söötmisplats välja, nagu peremees oli näinud Soomes. Sinna pannakse silo ja hein, jõusööta antakse gruppide kaupa samas pärast lüpsi.

Lüpsikojas on seina peal torustik ja kraanid. Kinnituskohad on küll olemas, kuid lehmad harjuvad oma järjekorra ning paigaga kiiresti, nii et kõiki pole vaja kinni sidudagi. Lüpstakse korraga kuut lehma. Need võetakse ette gruppide kaupa karja seest, et korraga lüpsta enam-vähem võrdse piimaanniga lehmi. Pärast lüpsi lõppu lastakse nad söödakäiku, kuhu neile on valmis pandud näo järgi jahuportsud.

Lüpsimasinad on pärit Alfa Lavalist. Kasutatakse ka sama firma desoaineid. Selle peale, et Alfa Laval on kallis, arvas peremees: „Jaa, tundub, et Vestifalia on odavam, ent nemad pakuvad klassi võrra kehvemat tehnikat. Kui küsid Vestifalia sama klassiga tehnikat, on hind vaat et kõrgemgi.”

Pajumäe talus toodetakse kõrgema ja eliitsordi piima. Piima kvaliteet tagatakse nisade kahekordse pesu, kuivatamise ja lüpsijärgse desinfitseerimisega.

Iga lehma jaoks võetakse uus vesi. Somaatiliste rakkude arv hoitakse normis nii, et kahtlasi lehmi testitakse, ning kohe kui tekib mastiidikahtlus, tehakse nisasüstid. Parima rohuna nimetas perenaine Leo Yellow’d.

Külmpidamisel lehmad on üldiselt tervemad. Viimasel kuul on talus olnud probleeme varjatud mastiidiga. Vetlaboris tehtud piima- ja söödaanalüüsid näitasid, et selle on põhjustanud kevadise silo kehvem kvaliteet. „Bakterit ei leitud, seened kasvasid välja,” ütles Annika.

Siiski ei plaanita ootamatult ruttu väikseks jäänud lüpsilauta maha kanda. Tulevikus jääb see 3…6-kuulistele vasikatele manööverpinnaks vasikaboksi ja noorkarjalauda vahel.

 

Ka Pajumäe lehm lüpsab suust

Talus kasutatakse oma jõusööta. Praegu koosneb see kolmest osast kaerast, kahest hernest, ühest osast nisukliidest, rasvainest, Protekist ja mineraalainetest. Ratsioonid koostab nõustaja Andres Ellenurme. Kui mingi komponent muutub, tehakse uued ratsioonid. Söödavilja säilitatakse kuivatamata, propioonhappega. Jahvatamist ei pidavat seesugune säilitusviis raskendama. Lisaks söödaviljale kasvatab Arvo Veidenberg ka nisu. Kuigi teraviljasalvede proovid kuulutasid nisu kõlbavat vaid loomasöödaks, teeb Annika sellest valgeid, hästi kerkinud saiu ja kringleid.

Karja põhisööt on silo. Mullu tehti seda ristiku allakülviga odrapõllult. Põld koristati piimvahaküpses staadiumis, sest siis läheb tera tallamisel puruks. Selline silo on piima tootmisesk väga kasulik, ent annab ka mänguruumi. Kui viljasaak jääb kesiseks, saab põllu teraks jätta. Silo sööb kogu kari, seda hakatakse vasikatele andma alates teisest elukuust.

Peremees leiab, et kõige õigem oleks kombineeritud söötmine, kus silo, jõusööt jm on lehmadel kogu aja ees ning nad söövad sealt seda, mida neile just vaja on. Uues lüpsilaudas see nii minema peakski. Jõusööda respondersöötmise järele ta vajadust ei näe – rohkem lüpsvad lehmad söövad nagunii rohkem, oleks ainult ette anda.

Talul on ka 20 hektarit uudismaad. Maaparandus tehti riigi kulul, omapoolse 20% tasusid Veidenbergid tööga. Suuremalt jaolt on uudismaadel valge ristiku kamaraga karjamaa.

 

Annika sõidab päevas kolm korda Abja vahet

Pere neljast lapsest käivad kolm Abjas koolis, lisaks veel muusikakoolis. Kunagi kolhoosiajal sõitis lastebuss, nüüd on vanemate oma asi, kuidas lapsi koolitada.

Kodus on noore naise mureks aed, karja seemendamine, ravi ja söögitegemine. Kui Pajumäel käisime, oli lõunasöök tehtud 20 inimesele. Osa neist töötas metsas, osa korjas uudismaalt kive-kände, pidevalt on talus tööl lüpsja ja traktorist.

„Algul tegime kõik ise, oma jõududega, aga majapidamine suurenes ja enam lihtsalt ei suutnud,” rääkis Arvo. Nüüd on tema töö varustus, turustus, teabe muretsemine ja asjaajamine, mis talupidamisega kaasas käib.

 

Ei häiri, et enne pole nii tehtud

Seda, et kummalgi pole loomakasvatusharidust, peavad Veidenbergid pigem heaks kui halvaks. Kuna pole varasemast loomakasvatustööst pärit stampe, võtavad Veidenbergid nähtud või soovitatud uuendusi lihtsamalt omaks. Laudast ja vabapidamisest oli juba juttu. Pajumäe majapidamine kuulus ka Hindrek Olderi usaldustalude hulka ja järgis professori õpetusi rohumaaviljelusest ning lüpsikarja söötmisest. Hulga vabapidamise mõtteid tõi peremees kaasa USA-st, kus ta käis Land O’Lakesi abiprogrammi kaudu.

Nähtu ja õpitu tulemusena on Pajumäe talu kujunenud kohaks, kus Eesti loomakasvatajad käivad uusi mõtteid ja ideid saamas. Võib-olla mäletab EM-i lugeja veel, et 29. jaanuari lehes soovias Raplamaa talunik Margus Ruuberg, et Arvo Veidenberg tuleks kanda Eesti Entsüklopeediasse kui julge mees, kes Eestis esimesena veiste talvel külmas pidamise metoodiliselt õigesti rakendas.