0,00  0 items

Ostukorvis ei ole tooteid.

 

Eksperimenteerides uude sajandisse

Piimakarja pidamine külmlautades

Põllumajandus 7/8’99 lk 18-24, Erki Laiakask, Jaan Miljan, Arvo Veidenberg

1990. aastate algul sai osale talunikele selgeks, et 10-12 lehmaga talu ei ole tulevikus konkurentsivõimeline. Sageli pöörduti suuremate lautade ehitamiseks Eesti Põllumajandusülikooli põllumajandusehitiste õppetooli poole. Õppetoolis asuti uurima optimaalsete ehituslike lahendustega nüüdisaegse veisekasvatuse nõuetele vastavate lautade rajamise võimalusi. Kirjanduse, välismaal nähtu ja majandusliku analüüsi põhjal sai selgeks, et üheks perspektiivseks suunaks on puidust kerglautade (külmlautade) ehitamine.

Kui tolleaegse rektori prof Olev Saveli kutsel pidas loomakasvatusteaduskonnas loenguid prof Drehhmann USAst, oli asi otsustatud: tuleb asuda ühe reaalselt funktsioneeriva külmlauda ehitamisele.
Et riiklikku finantseerimist sellistele katselautadele ei olnud lootust saada, siis otsiti talunikke, kes oleks nõus oma kapitaliga minema teatud riskile, sest vabapidamisega külmlautade eksperimendid, mis tehti Eestis 1960.- tel aastatel, kukkusid tegelikult läbi. Et ka põllumajandusega tegelevad struktuurid ja sellealast uurimistööd tegevad teadlased ei vaadanud niisugusele ettevõtmisele hästi, siis asuti omaalgatuslikus korras 1991-92 aastal selle probleemiga tõsisemalt tegelema.

    Lehmade külmlaudas pidamise eelduseks on nende vaba liikumise võimalus.
1992. aasta sügistalvel tehti Lõuna-Eesti maakondade taludes küsitlus, et leida talusid, kus on lehmad vabapidamisel, või kes tahavad oma tootmist selles suunas arendada. Küsitluse põhjal valiti mõned aktiivsemad talunikud, kellega asuti kavandama uute lautade ehitamist. Tegelikkusse jõudis nendest vaid Arvo Veidenbergi 1993. aasta suvel-sügisel ehitatud sügavallapanupidamisega puidust kerglaut noorkarjale Pajumäe talus Abja vallas Viljandimaal.
Pajumäe talus on loomi alati peetud sügavallapanul. Et 1990. a mindi üle vabapidamisele, oli 1993. aastaks saadud juba vabapidamislauda tehnoloogiline kogemus. Uus laut ehitati endise talulauda osaliselt säilinud maakivist vundamendile mõõtmetega 11 x 19 m (foto 1).


Lauda projekteerimisega tegeles Jaan Miljani juhendamisel üliõpilane Mati Laurson, kes sai VOCA programmi raames käia ennast täiendamas mitmes USA osariigis. Lauda planeeringu juhendamisest võtsid osa veel mitmed inimesed erinevatest riikidest (Walter Nicolay, Wayn Maley USAst, Sije Schukking ja Albert ja Bieters Hollandist) ning muidugi peremees ise, kes veel ehitamise käigus pärast Soomes Vursaby põlluülikooli külastamist tuli välja ideega tuua söödakäik ja söötmisala laudaruumi seinte vahelt välja vabasse õhku.
Loomade tervise seisukohalt peeti oluliseks söödakäigu paiknemist lauda lõunapoolsel küljel, et talvisel ajal paistaks päike loomadele peale (foto 2). Söödakäik eraldati söötmisalast ümarpuidust postidega. Kogemuslikult selgus, et loomade vabaks liikumiseks peaks söötmisala olema vähemalt 4 m laiune ja otstest vaba pääsuga lamamisalale.

    Võrreldes vabapidamiskülmlautadega välismaal, oli uudne pidada loomi sügavallapanul ja selle arvestusega, et ühe aasta sõnnik mahuks lauta ära. Loomade lamamisala on ühtlasi ka sõnnikuhoidla, kuhu koguneb valdav osa sõnnikust. Toimub sõnniku kuumkäärimine, kuid et sõnnik on kokku sõtkutud, on komposteerumine pidurdatud. Sellise sõnniku kuivainesisaldus on kõrge, seepärast laudas virtsa ei teki ega ole looduskeskkonna saastamise ohtu.

    Selles laudas on käsitsitöö vajadus väike, sest söödad ja allapanu tuuakse traktoriga. 40 noorlooma aastase sõnniku eemaldamiseks sügavallapanu alt kulub 2-3 päeva. Sõnnik tõstetakse kopplaaduriga otse laotajale, millega see veetakse kesale. Et kopplaadur saaks ohutult tegutseda, peab laut olema piisavalt kõrge (ca 4 m). Katuse kandeks sobivad fermid. Väga edukalt võib kasutada laudadest naelutatud puitferme. Vajaliku projekti ja teatud vilumuse olemasolul võivad kaks töömeest teha pika päevaga kuni 5 fermi 10-meetrisele avale. Fermide tõstmine kraanaga seinapostide otsas olevatele vöödele võttis aega natuke üle tunni.
Hoone sõnniku-lamamisala suur kõrgus võimaldas katuse laiendamisega põhjapoolsesse külge juurde ehitada allapanuhoidla.

    Uues noorkarjalaudas 1993-94 aasta suhteliselt karmil talvel läbi viidud uuringute põhjal sai selgeks, et selline külmlaut, kus temperatuur laudas oli vaid mõne kraadi võrra soojem kui õues, langes veebruaris ööpäevase keskmisena alla -20°C, on loomade õige hooldamise korral ka meie veistele vastuvõetav. Selles laudas sai tehtud kvalitatiivne hüpe mikrokliima parandamisel. Räästa- ja harjapiludega ventilatsioonisüsteem töötas suurepäraselt.
Tavapärasele soojale laudale omast ammoniaagi-, süsihappegaasi-, ja niiskusesisaldust lauda õhus ei täheldatud. Lauda õhk oli sama värske kui õues, kusjuures ammoniaagi ja süsihappegaasi sisaldus jäid normides lubatust suhteliselt madalamaks, vaid õhu suhteline niiskus ületas välisõhu niiskust kuni 5%.

    Sellisest positiivsest tulemusest innustatuna asuti põllumajandusehitiste õppetoolis välja töötama kergkonstruktsioonidest lüpsilautade lahendusi.

    Üheks võimaluseks talule lauda ja vajalike hoidlate projekteerimisel on lahendada need kõik analoogsete konstruktsioonide kasutamisega, kus ühe hoone hilisem ümberehitamine läheks suhteliselt kergelt. Näitena võiks tuua planeeritava heinaküüni või allapanuhoidla ümberehitamise võimaluse sügavallapanuga veiselaudaks, lisades sinna külglöövidena söötmisala ja söödalava ning vajadusel ka allapanuhoidla.

    Nendest põhimõtetest lähtudes sai planeeritud Pajumäe talu laudakompleks (joonis 2), kus noorkarjalauda (1) juurde kavandati ehitada allapanuhoidla (3). Uus laut 60 lüpsilehmale (2) koos lüpsikojaga (5) planeeriti ehitada kompleksis küüniga (6). Lauta ja lüpsikoda ühendava koridori pikendamisel küünini ning küüni laiendamisel laudaks saaks farmi suurendada sujuvalt juba 120 lüpsilehmale. Allapanuhoidla (3) laiendamisel saab suurendada ka noorloomade arvu.

    1994. aasta kevadsuvel valmisid maaehituse eriala lõputöödena mitmed vabapidamisega külmlautade projektid. Ehitamisele läks neist diplomand A. Ojaranna osavõtul projekteeritud Ivasti talu lüpsilaut Antsla vallas Võrumaal (sai katuse alla 1995.a). Uuenduseks selles laudas oli lauda keskele planeeritud söödakäik, millest ühele poole jäi noor kari, teisele poole lüpsikari ja lüpsikoda. Sügavallapanuga ala piirdeks kasutati endisest majandist ostetud sõnnikuhoidla raudbetoonist plaate, mis ankurdati puitpostide külge.

    Pajumäe talule üliõpilase A. Altsaare osavõtul projekteeritud külmlaut 60 lüpsilehmale jäi vaid paberile, sest peremees tuli välja ideega lahendada lüpsilauda probleem ajutiselt olemasoleva sügavallapanuga lauda laiendamisega. Ruumi kitsikuse vähendamiseks ehitati söödakäik ja söötmisala välja olemasoleva lauda kõrvale (foto 3).

    Selle tulemusena muutus ka endine soe lüpsilaut külmlaudaks, sest suured avad laudaruumi lamamisalale lasid sinna nii värske õhu kui ka õuekülma. Soojaks jäi vaid laudaruumist vaheseinaga eraldatud osa kuuele lüpsikohale. Nüüd sai lauta mahutada juba 25 lüpsilehma, sest noorkari oli uues laudas ja vasikatele sai lauda kõrvale ehitatud uudse lahendusega katusealune.
Ameerikas levinud noorvasikate bokside-kuutide eeskujul ehitati ühise katusega lamamiskuudid koos nende esise jalutusalaga (foto 4). Temperatuuri kuutides on võimalik reguleerida luukide ja ustega otstes. Päikesekiirguse tervistava mõju kasutamiseks oli ehitise lahtine külg orienteeritud lõunasse. Et vältida lõunatuultega vihma ja lume sattumist kuutidesse, saab avatud seina sulgeda teisaldatavate kilekilpidega. Suurematele vasikatele ehitati samal põhimõttel suuremad ühissulud (4-5 loomale) ja nendesse kinnised lamamisalad.

    1995. a kevadel valmisid uued maaehituse eriala diplomitööd, millest mitmed olid kergkonstruktsioonidest lüpsilaudad. Ehitamisele läks vaid Kaleva Kembi osavõtul projekteeritud lüpsilaut 50 lehmale Männiku talus Laeva vallas Tartumaal. Selle lauda projektis oli võetud arvesse Pajumäe talu noorkarja laudas tehtud katsete tulemusi ja lauda kasutamisel saadud kogemusi. Hoone sai juba 1995. a sügisel katuse alla. Uudne oli selle sügavallapanuga lauda lamamisala planeerimine sellisena, et kui tulevikus ei ole sügavallapanuks enam piisavalt põhku, saaks lauda ehitada ümber puhkelatritega laudaks. Selleks oleks vaja sügavallapanu ala täita, ehitada sinna kolm rida latreid ja ühenduskäik.

    1995. aastal valmis diplomand D. Eomäe osavõtul Pajumäe talule uus lüpsilauda projekt, kus sügavallapanu ala planeeriti endisest majandist ostetud silohoidla raudbetoondetailidest. Silohoidla tugidetailid jäid kandepostidele jalanditeks. Joonisel 1 näidatud allapanuhoidla kohale planeeriti monteeritavatest detailidest silohoidla, mida sildas puitsõrestik. Ka see planeering jäi paberile, kuid idee kasutada endistest ühistute farmidest suhteliselt odavaid monteeritavatest detailidest ehitisi talusse tootmishoonete püstitamisel oli tekkinud.

    1996.a sügisel tuli peremees välja mõttega ehitada uus laut, kaustades selleks endise ühismajandi heinaküüni. Tõesti ahvatlev on panna oma tallu püsti selline suur ja mahukas hoone, mille kandekonstruktsioonideks on võimsad 40 x 40 cm ristlõikega raudbetoonpostid ja 21 m avaga puitmetallsõrestik. Kuidas aga transportida olemasolevat küüni kilomeetrite taha võimalikult suurte detailidena, et vähendada lahti võtmise ja uuesti kokkupanemise vaeva, see oli tehniline probleem, mis tahtis omaette lahendamist.

    Endiste suurfarmide juures olevaid 21- või 24–meetrilaiused heinaküünid talu tootmishoonena võimaldavad lahendada väga edukalt mitte ainult laudaruumi, vaid ka hoidlate probleemi. Et hoone kõrgus sõrestiku alumise vööni on 7m, siis planeerisime laiendada küüni nii, et tuua söötmisala ja söödalava tüüpküüni perimeetrist välja, jätkates küüni katuse kaldejoont juba puidust kande konstruktsioonidega. Selleks, et kasutada hoone kõrgust, kavandasime teisele poole küüni laienduse, kuhu saaks paigutada ka silohoidla (joonis 3).

    1997. a kevadel valmis diplomand K. Kontkari osavõtul Pajumäe talu lüpsilaudale juba kolmas projektlahendus. Laut koosneb külmlauda ja hoidlate plokist ning lüpsikojast koos vajalike abiruumidega (joonis 4). Lauda põhikarbi moodustab 21m laiune majandi endine heinaküün, mille all paiknevad loomade puhkeala (1) ja silohoidla (4) . Silole on plaanis peale panna põhurullid. Loomade söötmisala (2) ning söödalava (3) koos teenindusrajaga planeeriti piki heinaküüni üht külge. Laudaruumi saab jagada vastavalt soovile kaheks (kinnis- ja lüpsilehmad) või kolmeks (kõrgema ja madalama toodanguga lüpsvad lehmad). Tagumise lüpsigrupi (6) juhtimine ootealale toimub pärast esimese grupi sulgemist puhkealale (1a). Pärast tagumise grupi lüpsmist läheb ootealale esimene grupp. Lüpsikoja hoonesse mahutati peale lüpsiplatsi, ooteala ja piimaruumi veel olmeruumid. Et soovitatakse arendada veel töötlevat tööstust, siis on hoones planeeritud ruumi ka sellele. Ehituse käigus tekkis idee, et oleks parem, kui poegivad lehmad oleks lüpsikoja lähedal (varem planeerisime kinnis- ja poegivaid lehmi pidada 150-200m kaugusel olevas vanas laudas). Seega pikendati lüpsikoja hoonet veel poegivate ja vasikate ruumide võrra.

    Uue lauda ehitustöid alustati 1997. a suvel. Selles said oma ehitustööde praktikat läbi viia maaehituseriala 2. kursuse üliõpilased E. Laiakask ja U. Paas. Ehitusmontaažitööde praktilist teostamist juhendas ehitusinsener Väino Vallandi.
Talul oli ostetud kaks endist heinaküüni ja ühe küüni monteerivad postid. Kõige esmaseks probleemiks oli ühe olemasoleva ja pooliku küüni demontaaž ja vedu talusse. Teisaldatav heinaküün mõõtmetega 21 x 48 m (foto 5) asus talust ligi 15 km kaugusel. Küüni kandekonstruktsioonideks on raudbetoonpostid 40 x 40 sammuga 4 m, mis toetuvad kannvundamenti mark Ф-44 või ФC-56. Kannvundamentide mass on vastavalt ≈4 t ja ≈5 t. Postide mark on KПII-19 ja nende mass on üle 3 t. Katuse kandekonstruktsiooniks on otsadega postidele toetuv 21-m sildega puitmetallsõrestik massiga ≈1,2 t. Sõrestiku sõlmedesse toetuvad pärlintalad 18 x 18 cm, kuhu omakorda toetuvad sarikad 5 x 15 m sammuga 1 m. Sarikatele toetuvad roovid 5 x 5 sammuga 50 cm. Katusekatteks on eterniit. Hoone pindala on ≈1000 m² ja ruumala ≈7000 m³.


Enne ümbervedu tehti konstruktsioonile seisukoha uuring. See oli vajalik, et veenduda konstruktsioonide püsivuses ümbervedamisel ja töökindluses edaspidises ekspluatatsioonis.

    Kõigepealt alustati poolelioleva küüni postide demontaaži ja sellele oli järgnevalt kohe planeeritud postide vedu. Samal ajal sai osa mehi alustada teises farmis paikneva terve küüni katuse ja seinte demonteerimist. Mõlemad küünid asusid ligikaudu 15 km kaugusel talust ja 25 km kaugusel üksteisest. Poolelioleva küüni kannuvundamentide ümbert kaevati pinnast ja asuti poste kannudest välja võtma. Peale mitmepäevast suruõhuvasaraga lõhkumist ning kraanade ja traktoriga proovimist sai selgeks, et see töö ei õnnestu. Jäi üle vaid tõdeda, et postid tuleb transportida ja monteerida koos kannudega. Post koos kannuga kaaluba aga 8 tonni ringis. Seda tuli arvestada nii kraana kui ka veoki tellimisel. Kasutasime kraanat KRAZ, mille tõstejõud on 16 t. Post-kannu tõstmisel peaks võimaliku posti kannust väljatulemise ohu vältimiseks panema kraana kaitsetropid läbi ka kannu tõsteaasadest. Postide transpordiks kasutasime kahte MAZ-veokit käruga 9 m ja 12 m. Veokile mahub kaks posti koos kannuga (foto 6). Postide mahatõstmiseks veokilt ettevalmistatud ehitusplatsil kasutasime MAZ-kraanat tõstejõuga 10 t. Platsile ladustamisel asetasime postid oma tulevase asukoha juurde.

    Järgmiseks tööks oli postide montaaž (foto 7). Postid ei ole ühte moodi kannu sees. Peale selle, et post ei olnud risti kannu tandmiku põhjaga, oli neil ka erinev kõrgus. Postide ülemistele otstele ühesuguse kõrguse tagamiseks mõõtsime iga posti koos kannuga ja arvutasime kõige madalama posti järgi teiste postide kõrguste vahed. Vastavalt andmetele süvendasime igale postile vastava mõõdu järgi vundamendi auke.

    Tagamaks postide püsivust ja vertikaalsust otsustasime montaaži käigus asetada postide alla ≈5 cm paksuse värske betooni kihi. Et post värske betooni peal ära ei vajuks, panime taldmiku alla kiilud ja nii rihtisime postid vertikaalasendisse. Montaaži käigus jälgisime postide vertikaalsust ja rihtisime postid ühele joonele. 16 posti montaažiks kulus neljamehelisel rühmal üks pikk tööpäev. Postide otste kõrguste vahe erinevused olid ≈5 cm, selle kõrvaldamiseks keevitasime postide otstesse vajaliku paksusega terasplaadid.

    Järgmiseks tööks oli teiselt küünilt sõrestike mahavõtmine. Selleks keevitasime sõrestike toesõlme posti küljest lahti. Samuti lõikasime läbi sõrestiku sõlmedesse toetatud pärlinid, Vabanenud sõrestiku sai kraana maha tõsta (foto 8). Edasi järgnes sõrestike vedu talusse. Sõrestike transpordiks kasutasime MAZ-autot ja spetsiaalselt kõrgepingemastide veoks kasutatavat haagist. Selliste gabariitidega konstruktsioonide transpordi puhul on tegemist eriveoga, milleks tuleb teedevalitsuselt taotleda luba.

    Sõrestike pealelaadimiseks kasutasime ühte MAZ-kraanat ja mahalaadimiseks ehitusplatsil teist kraanat. Sõrestikud asetasime veokile üksteise peale kuni 7 tk (foto 9).

    Sõrestikud ladustati platsile samas järjekorras, nagu nad enne küünil olid. See võimaldab tuulesidemeid paigaldada samadesse sõlmedesse. Sõrestikud paigaldati platsil nende postide najale, mille peale nad pärast tõstetakse selliselt, et hoone keskkont jääb vabaks sõrestike montaaži kraanale (foto 10).

    Sõrestikud tõsteti postidele ühekaupa. Esimene sõrestik toestati ajutiselt. Teine sõrestik kinnitati ajutiselt lattidega esimese külge ning keevitati nende kahe vahele tuulesidemed. Sellega olid kaks sõrestikku omavahel jäigalt ühendatud. Ülejäänud sõrestikud ühendati järjest ajutiste lattidega eelmise sõrestikuga. Sõrestike otste keevitamiseks ja sõrestike toetamiseks lattidega kasutasime autotõstukit noolega 22 m. Sõrestike montaažiks kulus üks päev.
Laudahoone raudbetoonpostid ja ka sõrestikud paigaldati sammuga 3 m.
See võimaldas sõnnikuala piiretes kasutada vanu silohoidla paneele ning asendada pärlinite, sarikate ja roovide süsteem 60 x 120 ristlõikega roovidega.

    Laut saadi katuse alla 1997. a. detsembris. Kui söödalavale olid paigaldatud elektrisoojendusega jooturid (foto 11) ning olid valatud söötmisala ja söödalava põrandad, võeti laudaruum kasutusele noorkarjale (foto 12).

    Paralleelselt lauda ehitusega hakati rajama ka lüpsikoda koos kõigi vajalike ruumidega. Selle ehitamisel kasutati samuti endistest hoonetest demonteeritud detaile. Lüpsikoda sai katuse alla 1997. a. detsembris. Lüpsiplatsi ja piimaruumi sisustamine lükkus edasi, nii et kasutusele sai need ruumid võtta alles 1998. a. detsembris (foto 13).

    Lauda senise kasutamise käigus on selgunud, et talised madalad temperatuurid ei ole probleemiks, loomad tunnevad ennast hästi.
Elektriküttega jooturid on töötanud tõrgeteta ja nende asetamist söötmisalale võib pidada õnnestunuks.
Et katus on suur, siis tuisu korral puhutakse läbi lahtise harja lauta liiga palju lund. Nii kõrge ja suure hoone puhul on ruumis õhu liikumine küllaldane ka ilma katuseharjaavata.

    Lauda suured ruumid ja avarad ukseavad võimaldavad söötmisel ja allapanu laotamisel kasutada traktoreid ja laadureid. Et silohoidlad paiknevad samas hoones tuulevarjus ja katuse all, siis on oluliselt paranenud talvised töötingimused ja söötade kvaliteet. Telfer-laaduri paigaldamine silohoidla kohale võimaldaks vabaks jäävat ruumikõrgust otstarbekalt kasutada heina- ja põhuhoidlana, kust oleks mugav loomadele lamamisalale heina ja põhurulle lükata.

    Uues laudas on oluliselt paranenud lüpsja töötingimused. Lüpsikojas oleval uuel 2 x 4 tandemtüüpi lüpsiplatsil (foto 14) on alfaplastkattega ja elektriküttega põrand nii lüpsikanalis kui ka loomade seisualal.

    Põrandakütte ning loomade oote- ja järelooteala (foto 14, joonis 4) kasutamine võimaldasid talve jooksul lüpsiplatsil hoida head sooja- ja ventilatsioonitingimused. Nüüdisaegne piimatorustik ja automaatne pesusüsteem aitavad toota ka kvaliteetsemat piima.

    Lüpsikoja planeerimisel sai arvestatud, et sinna tulevad ka piima töötlemise ruumid. Nüüd on vaja omandada oskusi ja kogemusi piima töötlemiseks, teha majanduslikud arvutused ja turu-uuringud, missuguseid tooteid hakata valmistama. Jõudumööda tuleb asuda tehnoloogilisi seadmeid muretsema. Piima töötlemine on nüüd lausa elu poolt pealesunnitud samm. Selleks, et veel üldse piimatootmisega tegelda, on vaja piim viia lõpp-produktini välja ja tegelda ise ka hulgimüügiga. Muidu ei teki mingit võimalust tulu saamiseks, sest monopoolsete kombinaatide diktaat ja omavaheline kokkulepe on viinud piima kokkuostuhinna allapoole tulukuse piiri.

    Kui piima töötlemine on käima pandud, siis peaks loogiliseks jätkuks olema ökoloogiliselt puhta toodangu valmistamine. Sellele toodangule puudub aga praeguses Eestis praktiliselt turg, s.o. ostujõuline tarbija. Nii et tuleb edasi uurida turgu ja tegutsemisnišše, et oma tootmisega jälle plussidesse jõuda.

    Lauda ja lüpsikoja ehitus on praeguses tootmissituatsioonis saanud üldse võimalikuks tänu vanade konstruktsioonide kasutamisele ja ise ehitusettevõtjaks olemisele. Lauda ja hoidlaploki ehitus läks materjalide, masinate ja tööjõu maksumusena orienteeruvalt maksma 182 tuh. kr. (tabel 1). Kui oleks pidanud selleks kasutama uusi konstruktsioone ja materjale, oleks ehitus-montaažitööde maksumus tulnud mitmeid kordi kallim. Kui oleks sama hoone nendest samadest konstruktsioonidest lasknud ehitada firmal, oleks laut koos hoidlaplokiga tulnud vähemalt kaks korda kallim ja see oleks ka jäänud ehitamata.

    Praeguses majanduslikus situatsioonis peab põllumajandustootja otsima teid ja leidma võimalusi, et oma tootmist hoida kõrgel tasemel ja püsida konkurentsis. Eesti Põllumajandusülikooli maaehituse instituudil on välja pakkuda mitmeid lahendusi lautade ehitamiseks endiste suurfarmide küünidesse, mida saab väga edukalt kasutada laudaruumi tootmiseks vanast, sageli puuduliku ventilatsiooniga raudbetoonhoonetest hästiventileeritavasse heinaküüni.

Kirjandus

  1. Miljan J. Vabapidamisega külmlaut lüpsikarjale. Maakodu 1996, 6

  2. Arnolik J. Kas külm veiste vabalaut on õigustatud? Sotsialistlik põllumajandus, 1962, 6.